esmaspäev, oktoober 7

mälu veab alt

Viimasel ajal on mu aju vist nii ülekoormatud (ma ei tea küll, mille olulisega), et mul lihtsalt ei tule meelde enam ühtegi asja. Lõpuks läksin paper chase'i ja ostsin endale uhke märkmiku, kuhu ma järjepidevalt samu meeldetuletusi jätan. Sama kehtib ka mu telefonis oleva märkmiku puhul. Hakkasin vaatama, et mida mul mäletada on vaja ning ma olengi ühte ja sama korduvalt kirjutanud ja no IKKA niisama meeles ei seisa. Igal juhul, lõppude lõpuks oli meeles ryanair.com lahti teha ning otsida mõni odav pilet koju. Läks ikka paar kuud enne kui selleni jõudsin. Aga ikkagi selgusele pole saanud millal peaks külastama seda kallist kodumaad. Arvatavasti siis, kui odav on...Ja siis seisis mu kalendris suurelt, uhkelt ja punaselt, et ma oma kooli diplomi üles otsiks, sest see on vaja swedpangale saata õppelaenu tagasimaksmisega seoes. Lõpuks pärast nii mõndagi nädalat oli mul siis meeles paari kappi kiigata, et kus see olulisim ümbrik maailmas on meil. Otsisin ja otsisin, lõpuks hakkasid loogilised panipaigad otsa saama. Oleks nutta tahtnud, kuid ma olin ja olen kogu aeg nii väsinud (või siis muud moodi on tegemist), et jaksugi pole ahastusse langeda. Eile, vabal päeval kah veel, ärkasin tundega, et sinnapaika ei saa ometi asja jätta ja siis tekkis paanika et MIDA MA TEEEEN. Ja siis ajas lihtsalt närvi juba, et ma nii loll olen ja ei tea kuhu mingeid eriti high priority dokumente loobin. Täna ma siis otsisin kolmekümnendat korda oma pagasid läbi (need on kõik Ly toas kapis), muidugi oli see tulutu. Toast lahkudes hakkasin ma umbes juba pööningu poole vaatama kui mulle ju meeeeeenus, et üks pagas on mul veel kohe Ly toa kõrval kapis. Suurim kivi langes südamest, sest see oligi mul sinna pandud! Ma ei suuda uskuda, et ma pidin vahepeal isegi emme mälule lootma, et äkki ta mäletab kas ma Londonisse kolimise päeval võtsin selle ümbriku ta silme all kotist välja ja panin kuhugi. No tauuuun. Üks mure jälle vähem! Aint et idioodi tunne on nüüd. Seda tunnet ei leevenda ka asjaolu, et ma enda eest absoluutselt hoolitseda ei oska. Ma imestan kohati, et ma ühes tükis olen. Purjus peaga suutsin oma jalalaba jalgrattapedaaliga kriimustada. No isssssand elusees pole nii näiliselt tühisest haavast nii paksu pahandust! See lihtsalt ei parane faking ära, sest ma ju kõnnin ja olen jalul nii suure osa oma päevast. Pmst kogu aeg nagu värske haav. Ja täna tööl lõin pöidla vastu mingit faking metallserva nii et mu olematust küünepikkusest murdus siiski mingi jupp ära koos nahaga. Polnud valus, aga süda läks lihtsalt nii pahaks. Alice'il hakkas vist sada korda rohkem paha, vähemalt muretses mulle kohe plaastri ja rohkem nõusid ma ei pidanud pesema, jesss. Rääkides veel ebaõnnestumistest, siis eile arvasin ma heaks värvida enne Liisiga kokku saamist juukseid. Ostsin mingi sjuukse millel on pre-lightening mingi pulber, maakeeli siis see pleekiv (bleachiv) aine. Seda selleks, et oma juuksed jälle heleblondiks saada,sest vahepeal oli mingi eriti ebanormaalne tuju tumedamate juustega olla. Normaalne värv peale ei hakanud, nii et otsustasingi selle kasuks. Little did I know et mu juuksed täisesti heinakollaseks ja oranžiks lähevad. Nagu...okeiii. Teatasin Liisile, et linna ma minna ei saa sellisena, see oli nii õudne lihtsalt. Jooksin eluga poodi mingi normaalse värvi järgi ning nüüd õnneks on mul lihtsalt VÄGA heledad juuksed. Ja arvatavasti väga rikutud ka. Mu paksudest juustest pole nagunii enam midagi järgi, ma nüüd kardan, et see eilne laks maksab rängalt kätte. Ja nüüd ülejäänud päevakavas on vaikselt voodis pehmes keskkonnas olla, kus ma endale viga teha ei saa (loodetavasti) ning oodata, millal Karin koju jõuab ja mulle õpetab, kuidas skänner töötab. Nagu what ma pole teda reedest saati näinudki. Kuidas see võimalik onnnn.

2 kommentaari:

  1. Tee endale mingeid juuksemaske, mul üks tuttav ka pleegitab kogu aeg juukseid ja ta paneb endale kookosõli pähe, hoiab seda hästi kaua ja pidi aitama.

    VastaKustuta