pühapäev, november 24

Väga kodukeskne postitus

Kurat see talvine aeg pole ikka mingi meelakkumine. Elektrit ja gaasi kulub palju rohkem. Või noh, oleks hea algus, kui need töökorras oleksid. Meil siin üks päev oli õleüldse elektrikatkestus, mis ise enesest polnud miski katastroof, aga suht koomiline oli Ly'd vaadata, kuidas ta oma hommikurutiinidega toime ei saanud tulla, küll ei töötanud ju röster, kohvijahvati, veekeetja jne. Ja siis oli nii naljakas mõelda, et "oh jumal tänatud ma öösel laadisin oma läpakat ja telefoni." Okei, tegelt Karinil oli see rõõmuhõise asja eest, sest tal oli vaja esseed lõpetada. Õnneks gaasiga pole probleeme olnud, v.a. siis kui see kaardi pealt otsa saab, siis peab minema ju õue külma kätte ja poodi, et raha peale laadida. Ja nüüd ma olen nii väeti ja nii haige. Oli vaja ju pubis istuda ukse all pool õhtut, masendav. Nii et sellest mõistagi olen ma suhteliselt palju aega veetnud kodus teki all (kui ma juhuslikult tööl ei ole pidevas minestamisääres). Eelmine nädal teatas Karin, et meil on ju FAKING HIIRED, mille peale mina arvasin, et pffft loll jutt. Ja kui ma siis üks öö ilma kõrvatroppideta magasin, kuulsin räiget sehkendamist. No ja siis läks veel paar päeva, et aru saada, et see hiir närib vaikset viisi meie köögi põrandalauda läbi. Noh, selleks et ma lõpuks pildi kokku suutsin viia, tõstsin oma voodist pea ning vaatasin köögi poole, kus hiir rahumeeli koukis mingit mega puujuppi põrandast välja. Esimest korda näen sellist asja. Ja kui ma seda põrandalauda uuesti vaatasin, siis selgus jah, et ega ta vist suvel polnud nii auguline. Oih. Algul ma istusin vaikselt köögis igasuguste erinevate enda ehitatud lõksudega ja ootasin hetke, millal ta välja jälle roomab, et ma ta kinni saaks püüda, kuid asjatu. Eile Kariniga koos pidasime jahti, see kuradi raibe on nii julgeks läinud, et jalutab rahumeeli suurde tuppa (kus me magame, praktiliselt põrandal). Lõkse me ka ei ole suutnud veel hankida, nii et nii me siis oma tekkide ja patjadega kolisime Ly tuppa ööseks, õnneks ta nv'l on Londonist ära. Ja nüüd ongi sjuuke õlakehhitamisolukord, et nooo kolime välja siis. Ma ei suuda sellise terrori all elada. Nüüd juba pikemat aega ootan, et ta välja tuleks, vähemalt näeks, et ta ikka tegutseb, siis ma saan uuesti põrandal passida liikumatult ning oodata hetke, et ta laiaks lüüa, kopp on nii ees lihtsalt. Ja väsimus on nii suur ja ma olen nii jõuetuu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar