teisipäev, detsember 31

Aastavahetuse eelne piltpostitus

Sõnadesse pannes oleks jutt nii pikk, milleks mul hetkel aega pole aasta vahetuse peo valmistamise tõttu, kuid nii palju puhkepausi ikka leiab, et viimase aja suuremaid ning väiksemaid rõõme kajastavaid pilte siin jagada
Kollaaž Karini tegevuslikust õhtupoolikust
Gogol Bordellol
hõhõ, coffeegeek'i nali - "veits underextracted vist"
Kui seal parasjagu tööl ei pea olema, siis võib õhtust täitsa kvaliteet aeg saada
Karini poolt valmistatud hõrgutav Notes'i filter Craft Coffee's
Proovisin ka internetis ringlevaid õpetusi
Karini uue fish eye objektiivi ning telefonidega sai palju nalja
Kui lõpuks kingid pakitud said
Jõulupidu töökaaslastega
Pärast suhteliselt õudse pohmelliga reisimist tegi see vaade vähegi parema enesetunde
Üle pika aja sai jälle Fridaga mängida emmel külas olles
Vanalinn on meil endiselt maailma ilusaim ja mu lemmikuim Head vana aasta lõppu ning veel paremat uut!

teisipäev, detsember 10

Uued traumad

Pärast nädalavahetust külmetusega võitlemist suutsin ma peale tervenemist järgmiseks nädalavahetuseks jala välja väänata (uuesti, see kord siis vasaku, ja PALJU alandavamal viisil), nii et veetsin jällegi üsna palju aega voodis. Või pigem kahest diivanist kokku ehitatud voodilaadses asjas, sest hiired on ikka veel probleem. Kuna seekord oli ju keskendumisvõime olemas, siis sain üsna edukalt igast töökohtadele kandideerida. Vähem edukas oli näiteks vetsus käia, kuhu mu teekond kestis iga kord 2 minutit. See trepp oli lihtsalt väljaväänatud jalaga tappev! Sain ühe päeva töölt lisaks vabaks õnneks ja muidu olen ka üsna vähe graafikus kirjas olnud, nii et kahe nädala jooksul olen suht ühe nädala tööd teinud. Igal juhul, kui ma pärast oma kukkumist esimest päeva tööle läksin, ei alanud see hommik palju lubavalt, kui ma 10 minutit maja ees bussi ootasin ning selle saabudes avastasin, et oysteri kaart koju jäi. Siis mul oli valida, kas krabada ruttu oyster, minna mõne muu bussiga ning hiljaks jääda või jääda hiljaks kohale lonkides. Võtsin siiski ühe Trafalgari poole mineva bussi ning jõudsin veel 7 min varem kohale. juhhei. See pisike õnn mul aga kaua ei kestnud, sest suutsin meie aeglaselt laguneva "ülikvaliteetse" kohvimasina piimavahustiga oma kõhu ära põletada, sest see pritsis tulikuuma vett mu suunas lihtsalt. Tahtsin valust ropsida ja minestada, kuid kahjuks ma ei saanud kumbagi teha, sest ma olin üksinda baari taga ja keegi ei tulnud appi ka üsna tükk aega. Lõpuks kui Francis mingi tšikiga oma trialit alustas, siis leidsin kah lõpuks aega kööki joosta ning midagi külma küsida. Nad siis andsid mulle ühe külmutatud sealiha piruka. Nüüd mul on ühesõnaga üks mõnusalt kole põletushaav keset kõhtu. See mul ju just puudu oligi. Sellest järgmine nädal oli ka suht tsill, palju vabu päevi ja lühikesed tunnid ning siis tuli ju uus nädalavahetus. Ma ei saa aru, kas ma olen selle oma elumissiooniks teinud, et ma võimalikult palju oma nädalalõppe suudaks ära sittuda. Okei, me käisime küll väljas laupäeval, mil oli suhteliselt lõbus. Aga esiteks pidin ma nii palju pingutama, et eirata kui väsinud ma olin ning kui väga ma ei tahtnud kuhugi minna ning teiseks Ruta juurest Northen Line'i võttes oleks tahtnud sinna jäädagi kuni Camdeni peatusesse, niiii suur kiusatus oli. Pidu oli tegelt tore, see oli üks nendest White Rabbit pidudest kus Marvin mängib. Alla läks täpselt üks õlu. Ma arvan, et üks suur isu peletajatest oli see vene eit, kes oli üksinda, suht kindel et laksu all, peole ilmunud koos oma lehvikuga ning kes siis arvas, et on ilge printsess, kui ta igasse seltskonda sisse sajab ning oma jubedat keha vingerdab samal ajal oma lehvikuga kõigile näkku lehvitades. Öäehhhh. Süda läks pahaks. Ja närvi ajas. Lõpuks Kariniga otsustasime koju minna. Alati on tore sealt kandist ööbussiga faking tund aega koju loksuda. Karin muidugi magas õndsalt terve tee, samal ajal kui ma väga elegantselt unega võitlesin, sest kartsin peatust maha magada. Lõpuks tegin ka väikse uinaku, elusees pole sellist väsimust tundnud. Ja siiiis muidugi Piret oli tööl järgmine päev. Polnud kõige hullem, lihtsalt surmväsind oli olla. Ja pohmell kandus isegi esmaspäeva, no mis veel elult tahta! Ja ma isegi ei joonud ju üldse nii palju :( ausalt, pidutsemine tundub maailma kõige mõttetuma ja piinarikkama asjana. Peab seda endale lihtsalt tunnistama ja aksepteerima tõsiasja, et alko taluvustase pole enam see. Hea asi on aga see, et me avastasime, et hiired ei talu nelgilõhna. Nii et ma siis panin paari kohta anumate sisse keeva veega nelki. Nüüd hiirtest ei kippu ega kõppu. Ja jumal tänatud, ma tean, et ma suure suuga lubasin nad kõik kasvõi oma paljate kätega ära tappa, aga pärast seda, kui ma leidsin köögi kapi alt paberliimi pealt (mida meie sinna pannud pole) hiire laiba, mis oli seal jumal teab kui kaua olnud, siis hakkas hale. Ja rõve mõelda, kui ma peaks rohkemate laipadega tegelema. Ma hankisin isegi need kõige klassikalisemad lõksud, mida on maailma kõige stressirohkem ja pingerikkam üles seada, sest neid on nii raske pinge alla jätta ilma et see laks ära ei käiks. Ja neid lakse käis palju. Väga palju. Tahtsin nutta ja röökida. Aga noh kui nad nüüd juba nelgilõhnast peletuvad, siis pole vast vaja enam igasugu lõkse soetada. Nii et nüüd saab jälle rahus oma voodis, või siis põrandal, magada. Aa, ja veel parem uudis-kahe nädala pärast lähme ju Eestisse! Ohsaissand see ei tule meeldegi kunagi, aga jess juuu

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...