reede, jaanuar 31

Oxfordi seik ja võib-olla muud ka

Me käisime ju Heidiga laupäeval Oxfordis, sest Heidil nagunii nädalavahetused vabad ning juba mingi 4. nädalat järjest Francis oli kui merciful god, kes mulle laupäevi vabaks andis. Otsustasimegi siis Londonist kuhugi ära minna. Jeeee Oxford. Ainult, et esialgu oleks peaaegu minemata jäänud, sest me ei printinud bussipileteid välja (elus esimest korda kuulen, et megabus'ist ostes peab midagi printima), aga see vanamoeline bussionu lõpuks sai aru, et on vist ikka õige värk ning lasi meid inimtühja bussi. Kohale jõudes janunesime hea kohvi järgi ning kõht juba Victoriast saati korises suht. Kuna ma va kohvikute taga ajaja, olin valmis googeldanud, läksime otsejoones The Missing Bean'i. Hea kohv. Ja hea võileib. Ostsime kaasa veel kohviube, veel kohvi ja kooki ning need poisid seal vist arvasid, et me eriti high maintanance, sest kõige tipuks heidi palus veel koogi pooleks lõigata (iga kohvikutöötaja vist teab kui vihkamist väärt selline palve võib olla, eriti kõiiige kiirema laupäevase rush'i ajal) nii et nad panid need poolitatud jupid veel eraldi kottidesse kah. Okei, läksime siis mööda ilusaid tänavaid pidi muuseumi poole, tee peal saime aru, et kõik teavad kõiki lihtsalt. Muuseumis muidugi selgus, et kuuma joogiga sisse ei saa, täiesti arusaadav, aga ma kahjuks ei mõistnud, miks see onkel mulle viisakalt ukse avas ning seda õues tuule ja vihma käes käskis juua...Äge koht oli muidu. Ma polegi varem iidest egiptusest säilinud esemeid näinud. Seal oli isegi nii täisealise suuruses kui ka beebimõõtudes muumiaid. Suht õõvastav. Aga imetlusväärseid asju ka ikka leidus
Muude asjade jaoks ei viitsinud väga telefoni välja koukida Käisime veel niisama igal pool ringi, selgus, et seal olev jõgi on Thames
Käisime veel paaris kohas pintidel, ka šopata õnnestus. Sain oma Primarki õudsatest saabastest lahti. Millal ma aru saan, et ei tasu sealt midagi osta omale. Ülejäänud vabadel päevadel käisin Heidil kontoris abiks, teen "internshipi" et mingit kogemust omale CV'sse saada, et siis loodetavasti ühel heal päeval suureks inimeseks hakata. Kariniga käisime kinos lõpuks Anchorman 2 vaatamas. Oli küll hea, samas mu pisike uinak keset filmi võib olla ei viita sellele, et ma seda nii väga nautinud oleks, a ma olin lihtsalt megaväsinud. Eriti pärast meie gigasuurustest popkornist ja jookidest.
Pärast neid huumoritunde käisime Photographers' Gallery's, kus kõigil on au David Lynch'i fotosid käia vaatamas. Jumala tuus oli. Teised artistid olid ka head, tasub minna! Lõpetuseks tahaksin jagada pilti meie ostetud kaubast. Või noh enamjaolt Ly heast kraamist
Hea et seal on mu õunad tasakaalustamaks seda üüratut junk'i hunnikut

laupäev, jaanuar 18

Uusaasta uued teod

Esimene nädal uuel aastal oli suht ränk, sest ma olin Eestis käies suht vedelemise, söömise ja magamisega ära harjunud, kuid siis pandi graafikusse 6 päeva järjest. Ei kõla just maailma lõpuna, aga ohh issand kui väsitav see oli. Siis tagatipuks lugesin kuskilt, et aasta esimene esmaspäev on uuringute kohaselt kõige depressiivsem ja sitem päev ning sellemoodi nägi välja küll. Esiteks pani ilm näkku nii kuis sai ja no teiseks, unustasin oma oysteri koju (mis pole ka harv juhtum siiiiiamaaaaani). Nii et nendel hetkedel kui tööle pidi kõndima või sealt ära, kallas nigu oavarrest, aga need tunnid, mil ma õndsalt inimesi, kellel samuti sitt päev ju oli, teenindama pidin, oli nii päikseline ja lilleline õues. Hinge tegi nii täis, aga noh, mis seal ikka. Teel koju sain veel mööduvalt bussilt mingi hiigel-lombi täie vett kaela ja siis küll mõtlesin, et kas jumal isiklikult näkku ei tahaks sülitada. Koju jõudes ajas kõik juba õnneks naerma ja niisama ohutu oli olla. Järgmine päev oleks maailm justkui imet näinud, kõik oli ilus, inimene tuli tänaval komplimente ütlema, osad lehvitasid naeratades, vot tasakaal oli jälle käes. Pikka pidu kahjuks polnud, sest see hiirejama viskas kopa ikka nii ette, et ma hankisin meile mürgi, mis pole küll ideaalne lahendus, aga ma ausalt öeldes ei suuda enam pooleunes ja hirmus magada. Nüüd veits vaiksem olnud õnneks. Kuna aastavahetus oli suht mahukas ja suursugune, taastusin ma sellest umbes nädal, mingi aja möödudesaga arvasin ma eriti vastupidav olevat ning siis võis ju jälle pubi poole sammud seada. Hoo lükkas käima õhtusöök ,mille Heidi ja Marvin korraldasid. Täiega tore ja lõbus ja hea toit, kuid oli vist halb idee enda magu päev otsa säästa ning siis Heidi juures seltskonnas kõik pudelid lahti korkida. Järgmisel päeval käisime pubis Kentish Town'is, kus ma vist elu lõpuni loodan Noel Fieldinguga kokku joosta ja siis parimaks sõpsiks hakata. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lõbus oli sellegi poolest. Hehee ja kui lõpuks pühapäeva õudus tööl lõppes, oli mõtteis ainult üks pint, aga mõtlesin, et olen korralik sinnamaani kui Ela helistas ning teatas, et ta Camdenis ning et pubisse minek. Seal kohtasime suht mitu eesti neidu, kes olid täiega toredad, samas Omidaga panid küll lampi suht. Siis oli aeg kodu poole minna, tundsin end veel nii kohusetundlikuna, sest kell oli alles 11, a hommikul pidi tööle minema. Ainult, et siis me mõtlesime, et no korrraks võib ju Spiritual Bar'ist läbi käia, üks õlu teha. (see on see kurikuulus paik, kus ma trepist alla lendsin). Sisenedes hõikas kuskilt pimedast nurgast muidugi omanik ja küsis jala kohta. Siis mul taas meenus kui piinlik hetk see mu elus oli, nii et mul hakkas uuesti piinlik, aga õnneks see olukord ei kestnud kaua. Muidu oli ikka tore nagu alatiii. Ülejäänud aja saadan cv'sid, vaatan telkut, loen isegi raamatut (The Power of Now), üritan elamist korras hoida ning võitlen varajaste hommikutega. Täna õnneks vaba päev, jess, nii et kõigiks oli aega. Tühi kõht sundis mind poodi minema, kus ma ostsin kõike kokku ning nüüd, kus Karin koju tuli, selgus, et ta samast poest ostis täpselt samu asju! Nii et nüüd on meil kõike topelt! A siis ei kärise ka ju

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...