reede, jaanuar 31

Oxfordi seik ja võib-olla muud ka

Me käisime ju Heidiga laupäeval Oxfordis, sest Heidil nagunii nädalavahetused vabad ning juba mingi 4. nädalat järjest Francis oli kui merciful god, kes mulle laupäevi vabaks andis. Otsustasimegi siis Londonist kuhugi ära minna. Jeeee Oxford. Ainult, et esialgu oleks peaaegu minemata jäänud, sest me ei printinud bussipileteid välja (elus esimest korda kuulen, et megabus'ist ostes peab midagi printima), aga see vanamoeline bussionu lõpuks sai aru, et on vist ikka õige värk ning lasi meid inimtühja bussi. Kohale jõudes janunesime hea kohvi järgi ning kõht juba Victoriast saati korises suht. Kuna ma va kohvikute taga ajaja, olin valmis googeldanud, läksime otsejoones The Missing Bean'i. Hea kohv. Ja hea võileib. Ostsime kaasa veel kohviube, veel kohvi ja kooki ning need poisid seal vist arvasid, et me eriti high maintanance, sest kõige tipuks heidi palus veel koogi pooleks lõigata (iga kohvikutöötaja vist teab kui vihkamist väärt selline palve võib olla, eriti kõiiige kiirema laupäevase rush'i ajal) nii et nad panid need poolitatud jupid veel eraldi kottidesse kah. Okei, läksime siis mööda ilusaid tänavaid pidi muuseumi poole, tee peal saime aru, et kõik teavad kõiki lihtsalt. Muuseumis muidugi selgus, et kuuma joogiga sisse ei saa, täiesti arusaadav, aga ma kahjuks ei mõistnud, miks see onkel mulle viisakalt ukse avas ning seda õues tuule ja vihma käes käskis juua...Äge koht oli muidu. Ma polegi varem iidest egiptusest säilinud esemeid näinud. Seal oli isegi nii täisealise suuruses kui ka beebimõõtudes muumiaid. Suht õõvastav. Aga imetlusväärseid asju ka ikka leidus
Muude asjade jaoks ei viitsinud väga telefoni välja koukida Käisime veel niisama igal pool ringi, selgus, et seal olev jõgi on Thames
Käisime veel paaris kohas pintidel, ka šopata õnnestus. Sain oma Primarki õudsatest saabastest lahti. Millal ma aru saan, et ei tasu sealt midagi osta omale. Ülejäänud vabadel päevadel käisin Heidil kontoris abiks, teen "internshipi" et mingit kogemust omale CV'sse saada, et siis loodetavasti ühel heal päeval suureks inimeseks hakata. Kariniga käisime kinos lõpuks Anchorman 2 vaatamas. Oli küll hea, samas mu pisike uinak keset filmi võib olla ei viita sellele, et ma seda nii väga nautinud oleks, a ma olin lihtsalt megaväsinud. Eriti pärast meie gigasuurustest popkornist ja jookidest.
Pärast neid huumoritunde käisime Photographers' Gallery's, kus kõigil on au David Lynch'i fotosid käia vaatamas. Jumala tuus oli. Teised artistid olid ka head, tasub minna! Lõpetuseks tahaksin jagada pilti meie ostetud kaubast. Või noh enamjaolt Ly heast kraamist
Hea et seal on mu õunad tasakaalustamaks seda üüratut junk'i hunnikut

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar