laupäev, jaanuar 18

Uusaasta uued teod

Esimene nädal uuel aastal oli suht ränk, sest ma olin Eestis käies suht vedelemise, söömise ja magamisega ära harjunud, kuid siis pandi graafikusse 6 päeva järjest. Ei kõla just maailma lõpuna, aga ohh issand kui väsitav see oli. Siis tagatipuks lugesin kuskilt, et aasta esimene esmaspäev on uuringute kohaselt kõige depressiivsem ja sitem päev ning sellemoodi nägi välja küll. Esiteks pani ilm näkku nii kuis sai ja no teiseks, unustasin oma oysteri koju (mis pole ka harv juhtum siiiiiamaaaaani). Nii et nendel hetkedel kui tööle pidi kõndima või sealt ära, kallas nigu oavarrest, aga need tunnid, mil ma õndsalt inimesi, kellel samuti sitt päev ju oli, teenindama pidin, oli nii päikseline ja lilleline õues. Hinge tegi nii täis, aga noh, mis seal ikka. Teel koju sain veel mööduvalt bussilt mingi hiigel-lombi täie vett kaela ja siis küll mõtlesin, et kas jumal isiklikult näkku ei tahaks sülitada. Koju jõudes ajas kõik juba õnneks naerma ja niisama ohutu oli olla. Järgmine päev oleks maailm justkui imet näinud, kõik oli ilus, inimene tuli tänaval komplimente ütlema, osad lehvitasid naeratades, vot tasakaal oli jälle käes. Pikka pidu kahjuks polnud, sest see hiirejama viskas kopa ikka nii ette, et ma hankisin meile mürgi, mis pole küll ideaalne lahendus, aga ma ausalt öeldes ei suuda enam pooleunes ja hirmus magada. Nüüd veits vaiksem olnud õnneks. Kuna aastavahetus oli suht mahukas ja suursugune, taastusin ma sellest umbes nädal, mingi aja möödudesaga arvasin ma eriti vastupidav olevat ning siis võis ju jälle pubi poole sammud seada. Hoo lükkas käima õhtusöök ,mille Heidi ja Marvin korraldasid. Täiega tore ja lõbus ja hea toit, kuid oli vist halb idee enda magu päev otsa säästa ning siis Heidi juures seltskonnas kõik pudelid lahti korkida. Järgmisel päeval käisime pubis Kentish Town'is, kus ma vist elu lõpuni loodan Noel Fieldinguga kokku joosta ja siis parimaks sõpsiks hakata. Seda kahjuks ei juhtunud, kuid lõbus oli sellegi poolest. Hehee ja kui lõpuks pühapäeva õudus tööl lõppes, oli mõtteis ainult üks pint, aga mõtlesin, et olen korralik sinnamaani kui Ela helistas ning teatas, et ta Camdenis ning et pubisse minek. Seal kohtasime suht mitu eesti neidu, kes olid täiega toredad, samas Omidaga panid küll lampi suht. Siis oli aeg kodu poole minna, tundsin end veel nii kohusetundlikuna, sest kell oli alles 11, a hommikul pidi tööle minema. Ainult, et siis me mõtlesime, et no korrraks võib ju Spiritual Bar'ist läbi käia, üks õlu teha. (see on see kurikuulus paik, kus ma trepist alla lendsin). Sisenedes hõikas kuskilt pimedast nurgast muidugi omanik ja küsis jala kohta. Siis mul taas meenus kui piinlik hetk see mu elus oli, nii et mul hakkas uuesti piinlik, aga õnneks see olukord ei kestnud kaua. Muidu oli ikka tore nagu alatiii. Ülejäänud aja saadan cv'sid, vaatan telkut, loen isegi raamatut (The Power of Now), üritan elamist korras hoida ning võitlen varajaste hommikutega. Täna õnneks vaba päev, jess, nii et kõigiks oli aega. Tühi kõht sundis mind poodi minema, kus ma ostsin kõike kokku ning nüüd, kus Karin koju tuli, selgus, et ta samast poest ostis täpselt samu asju! Nii et nüüd on meil kõike topelt! A siis ei kärise ka ju

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar