reede, aprill 25

Ilusad ilmad ja palju toitu

Viimasel ajal on küll ilm tujukas olnud, kuid siiski on mul õnnestunud paar korda lõpuks päikse käes lesida. Eelmine nädal sain Liisiga kokku ning otsustasime Kensington Gardens'isse minna. Istusime esimese hooga kohe ühe kõnnitee äärde, mis oli ilmselge viga, sest me olime umbes sekund maas istunud, kui kõik jõllitama ja teretama kukkusid. Siis vaarus mingi mammide kamp koos lastekarjaga meist mööda, samal ajal eeldades, et me vist seal elame, sest nad tahtsid teada, kus laste mänguväljak on. Selle peale läksime me otse joones teest eemale, poleks elusees viitsinud päev läbi mingi inim teeviide olla. Liis ütles selle kohta, et tüüpilised eestlased-peaasi, et inimkontakti tegema ei peaks. See vist peab rohkem paika.
Olin oma idiootsuse tõttu 4 tundi päikse all ilma kreemita, nii häbi on tunnistada, aga jah, põlesin ära täiega. Juba tube'is teel Karini juurde Shoreditch'isse, mingid latinod tegid mu üle nalja, ma nägin küll! Järgmine päev oli Ruta juures pasta õhtu, nii palju head itaalia toitu! Laura tegi pastat. JA veel rääkis, et itaalias on jumala normaalne kolm korda päevas pastat näost sisse ajada, a ise nii väikest kasvu rahvas ju. Ebaaus. Paksuks keegi ei lähe :( Siis vahepeal olid ju lihavõtted, ega midagi erilist me ette ei võtnud. 4:20 langes ju sama pühapäevaga kokku, kuid ma olin loomulikult tööl. Kuulsin, et mingi räige mass kogunes Hyde Parkis ja süütasid oma spliffe. Õnneks ma 10 tunni jooksul aknast tööl vaatasin, kuidas terve aja kallas nigu oavarrest, nii et sain salamisi parastada kõiki töövabu inimesi. See esmaspäevane bank holiday oli õnneks vaba. Saime Kariniga King's Crossis Heidiga kokku. Meil siin põhjas oli megapalav ja päikseline, kuid Heidi raporteeris, et pidi lõunas, Stockwellis, ootama kodust lahkumist, sest esiteks sadas täiega ning siis hakkas rahet sadama. wtf. Me samal ajal purskkaevude kõrval päevitasime ja vaatasime, kuidas paljad lapsed veest ja jooksmisest rõõmu tunnevad. Lõpuks Heidi jõudis,läksimegi seal samas asuvasse Caravani. See sjuuke restoran, lihtsate toitudega, aga mis pealmine-speciality kohv, mis polnud üldse hea, sest nad teevad filtri kohvi mingi mega suure laari korraga valmis. Not cool. Mõtlesin, et annan avokadole veel ühe võimaluse, sest ma olen seda suht kogu aeg jälestanud. Võtsin siis röstsaia avokado, oliiviõli, tšilli ja ma ei tea veel millega. Jessas, seda möga oli seal veel nii palju. Lõpuks kui omale peaaegu kõik sisse olin punnitanud, siis jäi ikka mingi tobe amps järgi, ma ei suutnud enam teeselda, et ma seda naudin. Ja siis Karin ja Heidi naersid. Caravaniga meenus kohvituur, mille Kariniga ette võtsime paar nädalat tagasi. Naljakas kombel paljud head kohvikud paiknevad just Tottenham Court Roadi lähistel. Või noh pigem kohvikud, mille töötajaid me teame. Creig töötab nüüd Store Street Espressos, soovitan soojalt. Edasi suundusime Michaeli töökohta Dunne Frankowski'sse, kus kõik mingi megasõbralikud. Ja muidugi hea kohv. Ma olin kaffeiinist nii uimas lihtsal. Siis käisime veel Ben'il külas Caffeine'is. Seal ma pidin kahjuks teed võtma, muidu oleks ataki saanud vist. IGal juhul, pärast Caravani istusime jõe ääres, kus peagi imbus inimeste sekka selline must tüüp, kes tassis endaga sellist hand-held kõlarit kaasas. Üks sellistest, kelle jaoks on normaalne kõigile oma isilkikku mussi lasta. Aga õnneks pidin tunnistama, et kuulatav värk oli. Ühel hetkel ilmus mingi faking närune party boat, noh kana ja jänesega.
See oli mu ainuke kokkupuude lihavõtte laadse pidustusega. Kõndisime mööda kanalit tagasi Camdenisse, siis sinna Karini vana kodu kanti off licence'isse õlle järgi ning tagasi kanali äärde veel veidi pikutama ja õlletama. Kõrval olev kamp oli pealtnäha seal olnud juba päevi. Tülitasid kõiki ja kõike. Isegi meilt tuli üks lõust õlut nõudma, ja kui me nagu iga teine endast lugupidav inimene ei olnud sellega nõus, siis kukkus poola keeles sõimama ja ropendama. Iu. Ei lasknud sellel tegelt üldse segada, tore oli juttu ajada ja õllet limpsida. Üks päev oli ju siin Ela ja Omida ärasaatmisjoogid. Viisime nad Simmons'isse, see kohe Camdeni ääres meil kodu juures. Megaodav. Ja suht naljakas koht, kui seltskond ära tüütab, siis alati saab vähemalt vaadata väga veidra kominatsiooniga dekoratsiooni valikuid. Läksime hiljem veel Lock'i, mille üle ma ei olnud kuigi õnnelik. KUID-ma sain teenindust!!! Ja suht koheselt. Ning ma sain õlle, mida ma ei tellinud, kuid siis selgus, et see oli nagunii parem, nii et WIN. Ja aias oli kohti, kus istuda. Okei-Marvin ja Pierre olid juba seal, aga ikkagi. Tavaliselt on inimesed iga väiksemagi pingiala vabanedes nagu šaakalid. See koht võidab veel taas mu südame ma ütlen. Jutu lõpetuseks panen siia ühe looduse ja õllega kokku mineva Heidi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar