laupäev, november 29

Amsterdam. AMSTERDAM.

Ma käisin ju eelmine nädala vahetus ära Amsterdamis. Alexiga. Või noh, ta lendas Invernessist ja saabus minust 5 tundi hiljem. Sinna saabudes juba panin pange. Lennujaamast lahkudes hakkasin väljaminevatest lendude passikontrollist läbi minema. See tüüp vaatas passi ja küsis seejärel, kuhu minek. Yltesin et tahaks lennujaamast välja saada, ma muidugi oma punaste silmadega (vägagi väsitav nädal seljataga) veel kokutasin mingit imelikku teksti kokku, mille peale see tolli mees mind ilusti ümber nurga suunas. Aaahh, see on üldse mingi imelik lennujaam-sealt kust lennu pealt tuled on kohe seal samas väljuvate lendude väravad. Ja mitte ühtegi!!! Exiti silti. Mul oli selline tunne, et kõik turvad juba vaikselt raadiosaatja teel edastavad inffi, et mingi eestlane lihtsalt tiirutab ringi. Lõpuks leidsin mingi sissekäigu moodi asja üles, siis oli piletit vaja. Enamjaolt liikusin rahvamassiga kaasa ja kui lopuks jõle uhkelt bussis istusin, siis kartsin et ma sõidan mingisse x linna, sest ega ma kelleltki yle ei confirminud, et kas see ikka õige buss. Siis pidin veel rongi võtma. Siis loomulikult amsterdami keskrongijaamas ei leidnud ma välja käiku üles. Alle-Aa ma ütlen. Ja siis ma tiirutasin eriti pikalt kanalite vahel ringi. Kuna hotelli check in oli alles kell 2 ja esialgu ma olin veendunud, et Alex peab check in'ima kuna tema ju bookis toa. Mõtlesin kyll et halb idee enda pea navigeerimisega sassi ajada, kuna Mul ju igasugune suunataju puudub. Aga hakkama sain! Alguses leidsin väga omapärase kohviku, mis on konkreetselt nagu elumaja keset suvalist tänavat, pilte kahjuks ei teinud. Seal olid vist mu visiidi jooksul ainsad sõbralikud inimesed (okei liialdan, see vend kes ühes narko poes töötab oli ka megasõbralik. Ma lausa meelega küsisin erinevate ainete kohta, sest see kuidas ta uimastite erinevat mõju kirjeldas oli suht koomiline). Hea kohv ja õuna kook! Leidsin ka osad kohvikud, mis ma olin kodus valmis vaadanud, kuid kuna ma olin oma tobeda kohvriga, siis ei ei hakanud sisse pressima ennast.
Kui ma juba kuskil ma ei tea mitmendat kohvi jõin, juba vihastada jõudsin, et Alex nii kaua reisib, taipasin, et võiks ju hotelli üles leida ja seletada olukorda. Õnnestuski. Kui ma selles keerulise ehitusega majas oma tuba hakkasin üles otsima, selgus, et kõik trepid on mingi faking 85 kraadi all, ebanormaalne. Ja ma ronisin pidevalt valedel treppidel, ise mõeldes kuidas vaene kahe meetrine Alex siin hakkama saab. Igal juhul leidsin toa ja enda eest megailusa vaate toa aknast.
Ja öösel oli sjuuke
Lõpuks Alex jõudis ka, läksime kohe maid sööma, sest ma polnud midagi söönud nii kaua. Ja pmst kogu aja käisimegi kas söömas või coffeeshoppides. Mõtlesin, et oleks ebaeetiline pilte teha, aga nii harjumatu on mõelda, et saad vabalt baari leti ääres istudes suitsetada.
Käisime ka loomaaias, seal oli nii tuus! Sattusime ka üsna mitmesse pubisse, mis üllataval kombel polnud üldse turistikad, hoopis sellised mõnusad kohalikud kohad. Ja siis armusime igasse õllesse ära. Kõik oli nii hea! Selgus, et olime ühtlasi kohe Red Light Districti kõrval. Mul oli hoopis teistsugune ettekujutus sellest. Et see tänav on mingi hull peotänav ja kõik majaseinad on klaasist, kus alasti naised väänlevad. Tegelt see tänav jookseb kahel pool kanalit ja kõikidel majadel polegi aknaid, kus naised end näidata saaks. Ja nad mitte ei väänelnud mööda posti vaid istusid niisama telefonide otsas. Nägime ka, kuidas ühte putkasse üks mees sisse läks. hihi.
Lisan veel mõned pildid
Mingi üli fancy kohvimasin
NUTELLA KEBAB. what.
Ja muidugi oli nii palju muud ilusat ja huvitavat. Kunagi peaks aint suurema kambaga tagasi minema!
Kokkuvõtvalt-rattaliiklus on täiesti ülekäte, kanalite ala on kõik suht identse väljanägemisega ent megailus, inimesed kõnnivad aeglaselt (kiiresti kõndides tundsin ma ennast nagu täielik maniakk!!)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar