laupäev, jaanuar 17

jaanuari elamused

Kõigest pool jaanuari on läbi, aga selline tunne, et olen aastaid vananenud vahepeal. Seljavalu on mul nüüd täiesti üle läinud, pidin ikkagi neid uhkeid valuvaigisteid võtma, need aitasid kohe kõvasti! Nüüd aga olen ma nagu mingi vana mutt, kes kõigi kallal kaagutab, et soojalt tuleb riidesse panna, sest selg võib ju külma saada! Ja ise riietun ka nii, et kui ma lõpuks tube'i jõuan ja rongi astun, siis palavus tapab. Aga ma ei taha enam elusees sellise valu käes kannatada, nagu ma üle nädala kannatasin. Igal juhul, kuna enesetunne oli palju parem, julgesin ka uuesti pubisse minna. Mida me esmaspäeval tegime. Läksime Duke of Wellingtoni, kus ju Trudy töötab. Lootsime, et tema ilus töökaaslane Harry on ka tööl, et oleks põhjust pikemaks jääda. No ja nii me jäimegi kella poole 4ni öösel. Jubeee. Karin pidi kell 5 ärkama, et tööle minna. Jubeeeeee. Ja meie uber'i taksojuht oli nii kartustäratav, sest ta käskis mul mingeid X asju googeldada, kui ma tegelt isegi ei näinud oma ekraanilt midagi lugeda ja siis ta tõstis veel häält ka. Aga ta oli vist niisama viisakas. Igal juhul, ei tundnud, et oleksin alkoholiga liialdanud, kui koju jõudsin, ainult et hommikul ma tahtsin ära surra! Ja ma olin nii vihane, sest just oli ju aasta vahetus, mil kõik ikka väga käest ära läks. Vihkan! Ja samal ajal Karin, olles maganud tund, nautis tööl elu, sest ega tal küll paha ei hakanud. Ma umbes kaalusin, et kuidas ma ennast ukseni vean, kui mu Chinese kohale jõuab. Õhtu oli ikkagi tore, aga nüüd olen ma küll seal maal omadega, et selline valu käes vaevlemine pole lihtsalt seda väärt!
Sellegi poolest oli eile jälle väike õlle isu, sest ma töötasin Trafalgari poes, kus kõik katki on, midagi ei tööta, mingit korda ega süsteemi pole, töötajatel common sense'i ammugi mitte, nii et it goes without saying et mõttetult stressirohke ja vimma tekitav üheksa tundi tuli seal ära olla. Nõustusin neid selle pärast aitama, sest meie poes on nüüd liiga palju inimesi ja kõigile ei saa viis vahetust nädalas anda. Ja kuna ma ju juba eelmine nädal pidin maas lebama ja mitte selga kurnama, siis ei saa endale nii palju vabu päevi lubada. Töö lõppedest mõtlesin, siis et kas ühinen Heidiga ja lähen Camdenis ühe ta sõbra gig'ile või lähen Laura sõbra ärasaatmisjookidele. Kurat oleks pidanud üldse otsejoones koju tulema ja teki all teed jooma. Otsustasin Laura plaani kasuks, sest see oli mulle nii lähedal ja ma tahtsin lihtsalt ühte faking õlut. Ainult, et kui ma sinna jõudsid, olid kõik teised õues passimas. Okeei. Tahtsime siis sisse minna, aga ohhooo who knew et mingis kohas nimega Salsa on nii karmid reeglid broneeritud laua puhul. Taidlesime pool elu seal. Ja siis ma mõtlesin, et KES teeb oma ärasaatmis "peo" sellises kohas, kus broneeringu aegadest ja inimeste numbritest rangelt kinni peab pidama, aga samas ütleb kõikidele oma sõpradele, et oi kutsuge kõik keda teate! No alle-aa. Sellel bounceril ikka attitude'i jagus küllaga. Siis pidime sissekäigu eest maksma. Siis muidugi meie ajastus oli nii ideaalne, et apparently oli happy hour'i lõpp saabumas, nii et baaris oli miljon inimest. Konkreetselt seisime seal 45 minutit. Mõttetu vaeeeeev sellise asja pärast. Ja me ei saanud isegi siis selle Laura sõbra grupiga ühineda, sest nad einestasid kuskil lauas. Thumbs up! Nii, nüüd kuna tegu on Salsa klubiga, siis kõik olid nii ilusti üles löödud ja vihtusid tantsida nii ägedalt, samal ajal kui mina vähemalt üli sorakas välja nägin. Ja mehed on seal suht agressiivsed ja pealetükkivad nii et kaua me ei suutnud põigelda ja läksime lihtsalt ära. Siis suundusime Sohosse sööma, sest nälg oli suur. PEalt näha lihtsalt üks normaalne väike restoran, aga kui me maha istusime ja ma natuke ringi kiikasin, siis tundus väga geidele suunatud restoran. Toit oli muidugi mega hea, aga kahjuks isegi koha nime ei mäleta! Olles ära joonud kolm väikest pudelit õlut, olin ma veel enda üle nii uhke, aga ikka on sitt olla täna. Ebaaus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar