esmaspäev, jaanuar 5

Uusaasta

Seekord sepitsesime me plaane juba in advance, sest me kõik tahtsime lihtsalt üheskoos ühiselt ühe peo maha pidada. Nii, et siis kaalutleti, et kelle juures oleks kõige mõttekam. Algul oli kindel plaan Kotryna juures, kuid viimasel hetkel otsustasime siiski kõik Lewis'e juurde minna. Mõtlesin, et oh hea ongi, sest kuulsin imelisi jutte sellest, kuidas ta maja on nii suur ja tal nii palju korterikaaslasi ning teades Lewis't siis kindlasti mingi lahe kamp. Ainult, et kui me sinna jõudsime (õnneks Kotryna oli meiega sama rongi peal ning oli seal varem käinud), nägi see esialgu välja nagu vangla. Pidime ootama, et Lewis meile väravad lahti teeks. No ausalt see "hoov" nägi välja nagu mingi laohoone unustusse vajunud tagumine pool. Sisenedes oli hoone megaõõvastav. Hea, et me Kariniga juba päeval napsutamisega pihta hakkasime ja eelnevalt Trudy'l pubis külas käisime, sest kaine peaga ma poleks küll seda elamust üle elanud. Siis muidugi kuulsime Esteri käest, et see oli kunagi hullumaja. Rahvast oli vähe, igasuguseid ruume ja uksi ja kööke ja wc'd palju. Niisiis veetsime enamik aja taga õues, kus euroalustest oldi istmed meisterdatud. Ester, Laura ja Ben olid juba seal. Ben rääkis nii rõveda loo, sellest, kuidas ta plastiktopsi võttis omale, nii et pidime nuputama muu moe, kuidas jooke endale teha. Leidsin siis kellegi tühja õllepudeli ning jõimegi siis sealt oma viski koolat. Kuna me kõik olime juba õhtu alguses nii tipsid, siis võib ette kujutada, mis me õhtu lõpuks olime. Ilutulestikud nägime ilusti ära. Kõik vehkisid oma säraküünaldega ka. Päris lahe oli. Pilte ma ei teinud, millegi pärast ainult hunnik videoid, tahtsin vist kõigi olekut ikka täpselt jäädvustada. Elu lõpuni saab naerda nende üle noh. Majas sees käisin ma ainult siis, kui vetsu oli vaja, ja sinna sai nii lihtsalt ning kui Karinit köögist käisin otsimas. Isegi ringi ei julgenud vaadata või et mis inimesed kõik koos on. Käis üks plära ja trall ning kella 4 paiku tuli kõigil tahtmine koju minna. Karin muidugi ei tahtnud, mille peale ma teatasin, et üksi mina ei oska kuhugi minna, nii et Ester ja co. võtsid mu enda hoole alla ja läksimegi taksoga nende juurde. Maailma pikim sõit !!! Lõpuks saabusime nende juurde ning vajusime kohe ära. Mind pandi ilusti mugavasse diivanisse. Hommikul ärgates polnudki olemine just kõige hullem, aga tasus vaid tund aega oodata, kui ma mõtlesin et ma auuuusalt seekord suren küll ära. Ester ja Laura suht reipalt vedasid end kööki, tegid kohvi ja sõid. Lõpuks, kui ma arvasin, et piisavalt magatud on, et peaks ka sööma. Selle peale hakkas uuesti paha. Siis magasin veel. Ärgates oli küll lootus hea, kuid kui ma suurde tuppa uuesti jõudsin ja kaks sõna juttu ajasin, siis pidin leppima, et ma vist jäängi nende juurde, sest ma lihtsalt ei saanud karkugi alla. Õuuuudne. Nii me kolmekesi, igaüks oma diivanis, surime seal. Lõpuks tuli Ruta koju ja tõi head rämpstoitu, mis puhus elu sisse, nii et kell 6 ma siis panin oma peoriided selga ja tulin tulema. Lootsin, et ma ainuke sjuuke polnud 1. jaanuaril. Vahiti küll täiega, aga tube'is vähemasti oli minust hullemaid küllaga. Osad aelesid mööda platvormi seinu pead kinni hoides. Nii kahju lihtsalt kõikide valust! Koju jõudes oli lihtsalt rampväsimus ning läksin magama. Järgmine päev oli vaja tööle minna ning esialgu polnud probleemi, ainult et peale pesus käiku ma avastasin, et ma ei saa selga sirgeks. Ja no siis selguski, et mul oli lihtsalt ebanormaalne seljavalu. Ma mõtlesin, et ma jään viiest rongist maha, sest ma sain vaid mega aeglaselt kõndida. Tööl ma olin ka nii kasutu, mitte midagi ei saanud alumistelt levelitelt kätte, rääkimata asjade üles korjamisest või raskuste tassimisest. Samas, easy life! Ja nii see on jätkunud tänaseni. No veits parem on jah, vähemalt saab inimese moodi kõndida, aga ikka megavalus. Nii et ma süüdistan Esteri ja co. diivaneid ja veits seda ka, et ma lolli peaga terve öö pidin õues passima. Sain arvatavasti lihtsalt külma. Ja avastasime järgmine päev, et no jumal kui palju kõik aega võtsid, et otsustada mida selga panna ja lõpuks me ei võtnud isegi jopesid seljast. Aga mul oli üks ilus kleit juba kevadel ostetud ja kandmata ning värvisin juukseid teistsugusemaks. (ühtlasi ainuke inimelik pilt, mis sel õhtul tegin)
Just lõikasin oma 7cm ka ära, pikkadest blondidest juustest kopp ees!!
Igal juhul,Nii sandilt pole uus aasta veel kunagi alanud. Ja tagatipuks on iga päev mul mingi muu häda ka olnud. Täna olid silmad, maitea mis järgmiseks noh. Aga eniveis head uut kõigile and lets make it count!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar