Töökas nädal

Lõpuks ometi oli mul üks töökas nädal. Selline tunne, et selle ajaga oleks pidanud kuu aega juba mööda minema. Kui ma pärast esimest korda roastery's töötamist ütlesin, et elusees enam ei lähe sinna, siis pidin kahjuks oma sõnu sööma, sest neil oli abi vaja ja no...mul on raha vaja. Teisipäeval läksingi siis kohale ja ohhoo, kedagi teist ei tulnudki, kes maitea...kohvi röstiks näiteks. Candice oli haige ja keegi teine oskaja lihtsalt ei tulnud. Nii et mu päev seisneski selles, et ma lihtsalt passisin tühja seal. Mingi hetk siiski anti ülesanne, Lee viis mu meie hoiuruumi, kus me 70kg kottide kaupa rohelisi ube hoiame ning ma pidin siis nendest kottidest ära kaaluma 10kg kastid. Nii raskeee töööö. Kolmapäeval olin ka seal tööl ning tegin seda sama asja päris palju. Vot siis oli ikka ehtne Breaking Bad tunne. Ja mul läks üks täis 70kg kott ümber!!! Arvata on, et ma seda isegi ise püsti ei jaksanud tõsta. Saatsin siis käbe meie rammumees Lee'le sõnumi, kes siis tuli ja umbes oma kahe näpu vahel selle püstisesse asendisse tagasi sai. Ja koristas minu järelt veel kõik maha pillatud oad ka ära. No on ikka abivalmis! Kui ma parajasti seal midagi ei kaalunud või ära ei pakkinud, chillisin niisama. Vahepeal telefon helises, siis oli hea inimkontaktis kellegagi olla. Üks hetk helistas mingi vend, kes pidi 10 minuti pärast Tileyardis kuskil lindistama, aga ta ei leidnud seda kohta üles. Ütlesin, et ta helistas valesse kohta, tema aga nõudis, et no KAS ON TILEYARD. Kuna ma seal igavlesin nagunii, siis why not inimest hädast välja aidata. Kui ma teada sain, mis tänaval ta on, ütlesin, et aa sa oled mingi minuti kaugusel, ja kuna ma väga hästi ei tea seda ala, siis pane lihtsalt google'isse ja saad kohe aru. Selle peale tuli torust muidugi kraaksumine, et temal pole aega google'iga jamada ja et ta on juba niigi hiljaks jäänud, millele järgnes monoloog sellest, et sellepärast ta lindistabki oma muusikat kodus ja mitte stuudiotes, sest kunagi ei leia midagi üles. Siis ta luges mulle kõikvõimalikud sildid ette, mida ta vähegi oma silmaulatuses nägi. Just nagu mul google street view Londonist pähe oleks õpitud noh. Mingi hetk ta nägi Tileyardi silti, ütlesin, et no MINE SINNA. Mille peale ütles ta SINNA KUHU. Ja kui ma ütlesin, et okei kui ma siiani (10 min oli siis juba ammu möödas) pole sind aidata saanud, siis ma ei saa kuidagi abiks olla, mille peale see hurmav härra toru hargile viskas. Ürita veel inimesi aidata. Faking ennast täis idioot. Loll nagu lauajalg. Kuidas inimene elus nii kaugele on saanud ja ikka lihtsalt nii loll olla. Hinge teeb täis lihtsalt. Aga no mu jaoks oli see lihtsalt naljakas. Õhtu saabudes oli mul kõik võimalikud valud ja nina oli megakinni ning whatsapp'ide selgus, et Kotryna oli kuskil läheduses kondamas, nii et ta tõi mulle ninarohtu ja valuvaigisteid. Ja kuna ilm oli niiii ilus ja ma sain isegi kõvasti enne päikse loojumist tulema sealt, otsustasime jalutama minna. Jalutasime King's Crossi ja meil seal poe juures mingi imelik vaateplatvorm, mis pole just kõige kõrgem, aga ilus oli!

Neljapäeval lõpuks läksime oma uut poodi üles seadma, ainult et esimesed 6 tundi ei teinud me sittagi, sest töömehed olid ikka ees veel. Aga lõpuks hakkas looma ja ma olen küll väga rahul!

Täna oli alles kolmas päev, on küll suht vaikne olnud, aga üllatavalt palju inimesi tuleb! Muidugi hommikul, kui Michele pidi hiljem tulema ja ma in charge pidin olema, siis polnud elektrit. 2 tundi ootasime ja jälle käis üks passimine. Aina rist ja viletsus asjade funktsionaalsuse koha pealt. Aga muidu ikka üli ok.

Ei ole head ilma halvata

Sain siis kolmapäeval emaili küsimusega, et ega ma ühe coffee barrows'i peal tööl ei saa olla. Ma ei oska seletada, mis see on, see on selline

Ainult, et ma olin Borough Marketil. Mõtlesin, et noh why not. Olin koos Mike'iga, mille üle mul eriti hea meel oli, sest ta on lihtsalt nii tore ja normaalne inimene. Panin hommikul ülisoojalt riidesse ja reipalt läksin. Paar esimest tundi polnud üldse külm, jõin pidevalt teed ja kohvi ja mõtlesin, et ohh polegi nii hull. Siis pidin aga minema St. Giles'i omasse ja sellele tüübi seal ta lõunapausile saatma (see on siis see, mis pildil on). Ja see seal on ülivaikne alati, keegi ei käi seal. Aga loomulikult, nii pea kui see Andrew mind seal üksi jättis, siis ühel ehitussaidil läks tuletõrjealarm tööle ja mingi pool miljon ehitajat voolas sinna kirikuaeda. Veiiiits ebameeldiv oli. Kõik lihtsalt passisid seal oma erkkollaste jopedega. Siis üks hetk üks mees küsis "eee..Polish?" mille peale ma vastasin, et ei, Eestlane olen. Noooo ja mille peale tema siis ütles oma halvas eesti keeles "Mina olen Narvast." whattt. Ühesõnaga, venelane, kes veits eesti keelt mäletab ja nüüd on siin elanud mingi 10 aastat. Ja seda juttu ta rääkis eesti, vene ja inglise segus. Normaalne. Ja just siis, kui mul oli lõpuks aeg ära minna sealt, sai alarm ka läbi. Ja seal oli palllju külmem ning kui ma lõpuks Borough'sse tagasi jõudsin, siis oli nii vastikult külm. Lõpetasin õnneks pool 3, aga siis pidin minema Canary Wharf'i mingile station'i tutvustamisele. Lukas tuli barrows'ist läbi, nii et selgus, et ma ei peagi üksi sinna minema. Canary Wharfis oli ka nii faking külm, meile põhimõtteliselt näidati lihtsalt, et nii siin peate end iga kord sisse ja välja logima ning seal nende roheliste kleepsudega uksed, kus on peal kirjas emergency exit, on emergency exitid. Nice. Ei osanudki varem 2+2 kokku panna. Tänks. Sealt suundusin edasi Shordeitch'isse Karini kohvikusse, sest plaan oli paar jooki hiljem teha. Ja siis ma tundsin, kuidas külmetus ligi hiilib. Hiljem Trudy pubis ma istusingi konkreetselt värisedes. Masendaaav. Ja eile olin ju seal roastery's tööl. Ärgates mul oli esiteks pohmell ja teiseks see faking külmetus ja ma isegi ei teadnud veel, kuidas ma sinna saan. See on King's Crossi lähedal Tileyard Stuudiote juures. Mõtlesin siis, et kas ma kõnnin kodust oma station'ini 10 min ja sealt veel 20 min või kõnnin kodust lihtsalt 35 min. Otsustasin siis kõndida, mõtlesin, et äkki saan kainemaks. Ma lihtsalt olen niiiii impressed, et ma ära ei eksinud. Mitte kordagi!! Arvestades mu navigatsiooni võimeid. Lõpuks kui ma kohale end vedasin, siis ma pidin tõdema, et tööpäev on ju alles ees veel. Appppi kui paha mul oli. Pidin Candice'iga seal kleepse välja printima, need kohvikottide peale kleepima, siis tema samal ajal röstis kohvi ja mina pakendasin seda kohvi. Ainult, et esimesed pooleist tundi mitte midagi ei töötanud ja ma lihtsalt passisin tühja. Samas see Candice on jumala lahe naine, täiega palju nalja sai, nii et ega nii õudne ka polnud. Lõpuks kui tööks läks, siis tekkis sjuuke Breaking Bad tunne, suured tünnid igal pool ja kaalud ja masinad ja asjad. Pakendasin kokku mingi 300 kg kohvi vist. Vähemalt.

Üheks päevaks oli ok teha seda kõike, aga Will näiteks tegi seda poolteist kuud veits aega tagasi, kuiiiidas. Igal juhul nüüd on nv, ühtlasi ka valentini päev, meil oli tüdrukutega plaanis kambakesi Šokolaadi näost sisse ajada ja veinipudel each ära kaanida, aga nüüd ma ju ei saa minna ja kõiki nakatada. Selle asemel vedelen voodis ja olen üks tatistav koll.

Aastakese võrra vanem

Reedel oligi siis see sünnipäevake meil. Midagi erilist ette ei võtnud, päeval pidime uues poes asju lahti pakkima, ainult, et seda ei saanud teha, sest järsku meie ehitajad va geeniuseussid avastasid, et seal pole elektrit. Ehk noh, meil polnud seal üldse asja. Olimegi siis Liviaga hoiuruumis ja üritasime seal asju ümber organiseerida, mis osutus suht võimatuks, sest kõik kastid ja asjad olid nii rasked ja suured ja meie väetid lihtsalt ei suutnud. Siis saabus meie Lee. Autojuht. Ta mingi hull ragbi mängija ehk MEGAKAPP, kelle läheduses on kõige safe'im tunne maailmas, kes seal hakkaski siis ühe käega umbes asju eest tõstma. Sain sealt igatahes päris hea trennilaksu. Samas, arvestades seda, et ma pärast oma tekikoti pakki ringi tassimist käevalu sain eelmine kolmap, siis suht iga liigutus on mu jaoks trenn. Esmaspäeval ja eile olin Trafalgari poes, ja ma ei tea, mida ma seal nii teisiti teen, aga mu käelabad on nii valusad. Mul on raske isegi sõnumeid saata. Eniveis, reede õhtul oli tuju suht null, sest nagu ikka leiavad osad inimesed selle kõige õigema ja erilisema hetke, et hinge sittuda, nii et ma koukisin taas mee Jack Daniels'i sügavkülmast ja nautisin üksinduses kui hea see mekkis. Siis mul õnneks tuli aru pähe ja ma ei viitsinud haletseda ja in no time oli Ly ja Yahja kodus ja siis me istusime ja ajasime niisama juttu. Karin tuli ka Šampaga, nii et vähemalt midagigi tähistamislaadset reedel juhtus. Laupäeval oli meil suurem pidu. Nii mõnna ja lõbus oli.

Ester tegi nii hea koogi!

Jim ja Jack reunited!

Siis kui kõik Karini tuppa kadusid ja kinke/kooki ette valmistasid
Plaan oli lõppude lõpuks rahvas majast välja saada ning kuhugi välja minna. Aga kuna me tegime seda alles kell 1am, siis arvata on, et kuhugi polnud väga mõtet minna enam. Spiritual Bar'i omanik lahkelt lasi meid oma suletud baari sisse ning lubas baarmanil meile paar õlle müüa. Jõime need suht ruttu ära ja läksime Camdeni rännakule lootuses mõni lahtine pubi leida. Aga ühtegi ei leidnud :(
Selle asemel aga nagu ikka, Camdeni puhul mitte väga ebatavaline vaade

Nüüd olen ma põhimõtteliselt ikkagi töötu. Uus pood pidi alustama esmaspäeval, mis arvatavasti juhtub järgmine nädal. Õnneks Trafalgaril on alati abikäsi vaja, ning Fabiol nüüd roastery's ka. Nii et olen seal üks päev. Ja paanikahoos olin ka nõus ühte teist uut poodi Canary Wharf'il aitama avada, mis on ka juba järgmine nädal. Äge tegelt, et saab erinevaid asju proovida ja näha!

Mu uus obsession on Wes Anderson'i filmid. Ma lihtsalt nii in laaaav. Soovitan!

Sünnipäevakuu

Sattusime Kariniga taaskord Trudyle pubisse külla. Ma ütlen küll, et "sattusime", aga tegelt Karinil oli nii stressirohke päev, sest mingi sitapea pettis talt £125 välja. Oli kohvikusse läinud, ja hakanud hullu teksti ajama, et Karini ülemused Emily ja Jamie olid justkui temalt mingeid paadiosi tellinud (need hipid elavad ju nüüd paadil), ja et kui Karin raha annab, siis ta ruttu toob kuskilt need asjad ära. Ainult, et noh, ta ei tulnudki kunagi tagasi. Ja siis Karinil oli nii halb kogu selle olukorra pärast ja no alkohol veits parandab sellised haavad. Aga mina, mina olin jumala tubli ja korralik, sest esiteks ma ei tahtnud end enam Trudy ilusate töökaaslaste ees alandada ega neid ahistama hakata ning teiseks, ma ei tahtnud jälle pärast eelmist korda tervet päeva maha magada, et lihtsalt inimese moodi end tunda. Me jäimegi sinna mingi kella 3ni, aga Piret jõi nende pikkade tundide jooksul ainult kolm viski koolat. Get in! Arvutuste kohaselt oleks ma ikkagi mingi solid 7 tundi magada saanud, aga ma ärkasin juba kell KUUS ja ei suutnud uuesti magama jääda. Kell pool 12 pidi meil olema central kitchen'is breakfast training, mis konkreetselt nägi välja selline, et Ragul lõikas ciabatta pooleks ja pani erinevaid asju vahele sinna. Oleks piltide järgi ka võinud selle keeruka oskuse ära õppida. Selleks tuli meil Bethnal Green'i ronida. Ma ausalt imestan, kui kergesti ma selle koha üles leidsin arvestades mu väsimustaset. Ma sain alles siis aru, kus ma üldse Londonil kaardil asun, kui ma ühte tänaval olevat kaarti uurisin, igaks juhuks. Brick Lane'il jumala lähedal, ehk siis ühtlasi ka Karini kohvikule. Pärast seda, kui me olime ära vaadanud, kuidas Ragul saiakesi vorbib, läksimegi ruttu Craft Coffee'sse. Ma unustasin täiesti ära, et ma ostsin ju eBay'st uued voodilinad ja lasin sinna deliveryda, sest mul pole ju hetkel töökohta. Ja need on nii iluzaaad. Kandsin pakki ülejäänud päeva mööda linna ringi, sest no siis me pidime tõttama Moorgate'i poodi, kus ma varem töötasin, et veini degusteerimisele minna. Ja põhjus, miks me kõik üldse viitsisime igale poole ronida, on, et tunde veits rohkem kirja saada. Pärast ülipikka ootamist, selgus, et see naine kuskilt veini firmast sai valesti kellaaegadest aru, ja seda ei juhtunudki lõpuks. Siis ootasime Michele järgi, et ta oma paberitööd tehtud saaks, siis oleks saanud meie uut poodi vaatama minna. Pärast ülipikka passimist me enam ei suutunud lihtsalt, sest kõhud olid tühjad ja kopp oli üldse ees. Läksime siis ühte mehhiko restorani sööma ja peale seda ma mõtlesin, et kui ma pean veel kõikide pidevat vingumist kuulama, siis ma annan otsad, nii et ma suht jooksin tube'i peale, et eluga koju saada. Nii et ikka no mega produktiivne päev oli ju. Tore oli küll kõiki näha tegelt, seal köögis kokkasid, mu töökaaslasi ja kõiki teisi Moorgate'is. Aga siis ma jõudsin koju ja võtsin oma ilusad linad kasutusele.

Need on nagu kahepoolsed, lähevad mu kardinatega kokku ja ka mu seinakleebistega

On a different note, lõpuks meil saabus ka talv. Kaheks sekundiks.

Kas pole mitte võrratult kaunis hall ja masendav vaatepilt?
Jumala külm on tegelt, tuul on jäine, aga kraade on mingi 2-4. Tahan sooja suveeee. Mariann pani oma pulmakuupäeva ju paika, nii et juuni esimesel nädalal olen Eestis. Jeppii. Ja kuuendal juunil on Field Day, mis on juba kõikide kavva kirja pandud, sest nii head bändid esinevaaad. Vähemalt on, mida oodata!
Lähimast tulevikust rääkides, siis homme on ju meil sünna. öäh. Miks. Ja ma veedan selle uues poes asju lahti pakkides. Vähemalt saan ma samal ajal rügada ja vananeda. Laupäeval on siis meie pool väike dringitamine. Jumal palun tee nii, et see jääks normaalsuse piiresse