neljapäev, veebruar 5

Sünnipäevakuu

Sattusime Kariniga taaskord Trudyle pubisse külla. Ma ütlen küll, et "sattusime", aga tegelt Karinil oli nii stressirohke päev, sest mingi sitapea pettis talt £125 välja. Oli kohvikusse läinud, ja hakanud hullu teksti ajama, et Karini ülemused Emily ja Jamie olid justkui temalt mingeid paadiosi tellinud (need hipid elavad ju nüüd paadil), ja et kui Karin raha annab, siis ta ruttu toob kuskilt need asjad ära. Ainult, et noh, ta ei tulnudki kunagi tagasi. Ja siis Karinil oli nii halb kogu selle olukorra pärast ja no alkohol veits parandab sellised haavad. Aga mina, mina olin jumala tubli ja korralik, sest esiteks ma ei tahtnud end enam Trudy ilusate töökaaslaste ees alandada ega neid ahistama hakata ning teiseks, ma ei tahtnud jälle pärast eelmist korda tervet päeva maha magada, et lihtsalt inimese moodi end tunda. Me jäimegi sinna mingi kella 3ni, aga Piret jõi nende pikkade tundide jooksul ainult kolm viski koolat. Get in! Arvutuste kohaselt oleks ma ikkagi mingi solid 7 tundi magada saanud, aga ma ärkasin juba kell KUUS ja ei suutnud uuesti magama jääda. Kell pool 12 pidi meil olema central kitchen'is breakfast training, mis konkreetselt nägi välja selline, et Ragul lõikas ciabatta pooleks ja pani erinevaid asju vahele sinna. Oleks piltide järgi ka võinud selle keeruka oskuse ära õppida. Selleks tuli meil Bethnal Green'i ronida. Ma ausalt imestan, kui kergesti ma selle koha üles leidsin arvestades mu väsimustaset. Ma sain alles siis aru, kus ma üldse Londonil kaardil asun, kui ma ühte tänaval olevat kaarti uurisin, igaks juhuks. Brick Lane'il jumala lähedal, ehk siis ühtlasi ka Karini kohvikule. Pärast seda, kui me olime ära vaadanud, kuidas Ragul saiakesi vorbib, läksimegi ruttu Craft Coffee'sse. Ma unustasin täiesti ära, et ma ostsin ju eBay'st uued voodilinad ja lasin sinna deliveryda, sest mul pole ju hetkel töökohta. Ja need on nii iluzaaad. Kandsin pakki ülejäänud päeva mööda linna ringi, sest no siis me pidime tõttama Moorgate'i poodi, kus ma varem töötasin, et veini degusteerimisele minna. Ja põhjus, miks me kõik üldse viitsisime igale poole ronida, on, et tunde veits rohkem kirja saada. Pärast ülipikka ootamist, selgus, et see naine kuskilt veini firmast sai valesti kellaaegadest aru, ja seda ei juhtunudki lõpuks. Siis ootasime Michele järgi, et ta oma paberitööd tehtud saaks, siis oleks saanud meie uut poodi vaatama minna. Pärast ülipikka passimist me enam ei suutunud lihtsalt, sest kõhud olid tühjad ja kopp oli üldse ees. Läksime siis ühte mehhiko restorani sööma ja peale seda ma mõtlesin, et kui ma pean veel kõikide pidevat vingumist kuulama, siis ma annan otsad, nii et ma suht jooksin tube'i peale, et eluga koju saada. Nii et ikka no mega produktiivne päev oli ju. Tore oli küll kõiki näha tegelt, seal köögis kokkasid, mu töökaaslasi ja kõiki teisi Moorgate'is. Aga siis ma jõudsin koju ja võtsin oma ilusad linad kasutusele.
Need on nagu kahepoolsed, lähevad mu kardinatega kokku ja ka mu seinakleebistega

On a different note, lõpuks meil saabus ka talv. Kaheks sekundiks.
Kas pole mitte võrratult kaunis hall ja masendav vaatepilt?
Jumala külm on tegelt, tuul on jäine, aga kraade on mingi 2-4. Tahan sooja suveeee. Mariann pani oma pulmakuupäeva ju paika, nii et juuni esimesel nädalal olen Eestis. Jeppii. Ja kuuendal juunil on Field Day, mis on juba kõikide kavva kirja pandud, sest nii head bändid esinevaaad. Vähemalt on, mida oodata!
Lähimast tulevikust rääkides, siis homme on ju meil sünna. öäh. Miks. Ja ma veedan selle uues poes asju lahti pakkides. Vähemalt saan ma samal ajal rügada ja vananeda. Laupäeval on siis meie pool väike dringitamine. Jumal palun tee nii, et see jääks normaalsuse piiresse

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar