pühapäev, veebruar 22

Töökas nädal

Lõpuks ometi oli mul üks töökas nädal. Selline tunne, et selle ajaga oleks pidanud kuu aega juba mööda minema. Kui ma pärast esimest korda roastery's töötamist ütlesin, et elusees enam ei lähe sinna, siis pidin kahjuks oma sõnu sööma, sest neil oli abi vaja ja no...mul on raha vaja. Teisipäeval läksingi siis kohale ja ohhoo, kedagi teist ei tulnudki, kes maitea...kohvi röstiks näiteks. Candice oli haige ja keegi teine oskaja lihtsalt ei tulnud. Nii et mu päev seisneski selles, et ma lihtsalt passisin tühja seal. Mingi hetk siiski anti ülesanne, Lee viis mu meie hoiuruumi, kus me 70kg kottide kaupa rohelisi ube hoiame ning ma pidin siis nendest kottidest ära kaaluma 10kg kastid. Nii raskeee töööö. Kolmapäeval olin ka seal tööl ning tegin seda sama asja päris palju. Vot siis oli ikka ehtne Breaking Bad tunne. Ja mul läks üks täis 70kg kott ümber!!! Arvata on, et ma seda isegi ise püsti ei jaksanud tõsta. Saatsin siis käbe meie rammumees Lee'le sõnumi, kes siis tuli ja umbes oma kahe näpu vahel selle püstisesse asendisse tagasi sai. Ja koristas minu järelt veel kõik maha pillatud oad ka ära. No on ikka abivalmis! Kui ma parajasti seal midagi ei kaalunud või ära ei pakkinud, chillisin niisama. Vahepeal telefon helises, siis oli hea inimkontaktis kellegagi olla. Üks hetk helistas mingi vend, kes pidi 10 minuti pärast Tileyardis kuskil lindistama, aga ta ei leidnud seda kohta üles. Ütlesin, et ta helistas valesse kohta, tema aga nõudis, et no KAS ON TILEYARD. Kuna ma seal igavlesin nagunii, siis why not inimest hädast välja aidata. Kui ma teada sain, mis tänaval ta on, ütlesin, et aa sa oled mingi minuti kaugusel, ja kuna ma väga hästi ei tea seda ala, siis pane lihtsalt google'isse ja saad kohe aru. Selle peale tuli torust muidugi kraaksumine, et temal pole aega google'iga jamada ja et ta on juba niigi hiljaks jäänud, millele järgnes monoloog sellest, et sellepärast ta lindistabki oma muusikat kodus ja mitte stuudiotes, sest kunagi ei leia midagi üles. Siis ta luges mulle kõikvõimalikud sildid ette, mida ta vähegi oma silmaulatuses nägi. Just nagu mul google street view Londonist pähe oleks õpitud noh. Mingi hetk ta nägi Tileyardi silti, ütlesin, et no MINE SINNA. Mille peale ütles ta SINNA KUHU. Ja kui ma ütlesin, et okei kui ma siiani (10 min oli siis juba ammu möödas) pole sind aidata saanud, siis ma ei saa kuidagi abiks olla, mille peale see hurmav härra toru hargile viskas. Ürita veel inimesi aidata. Faking ennast täis idioot. Loll nagu lauajalg. Kuidas inimene elus nii kaugele on saanud ja ikka lihtsalt nii loll olla. Hinge teeb täis lihtsalt. Aga no mu jaoks oli see lihtsalt naljakas. Õhtu saabudes oli mul kõik võimalikud valud ja nina oli megakinni ning whatsapp'ide selgus, et Kotryna oli kuskil läheduses kondamas, nii et ta tõi mulle ninarohtu ja valuvaigisteid. Ja kuna ilm oli niiii ilus ja ma sain isegi kõvasti enne päikse loojumist tulema sealt, otsustasime jalutama minna. Jalutasime King's Crossi ja meil seal poe juures mingi imelik vaateplatvorm, mis pole just kõige kõrgem, aga ilus oli!
Neljapäeval lõpuks läksime oma uut poodi üles seadma, ainult et esimesed 6 tundi ei teinud me sittagi, sest töömehed olid ikka ees veel. Aga lõpuks hakkas looma ja ma olen küll väga rahul!
Täna oli alles kolmas päev, on küll suht vaikne olnud, aga üllatavalt palju inimesi tuleb! Muidugi hommikul, kui Michele pidi hiljem tulema ja ma in charge pidin olema, siis polnud elektrit. 2 tundi ootasime ja jälle käis üks passimine. Aina rist ja viletsus asjade funktsionaalsuse koha pealt. Aga muidu ikka üli ok.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar