laupäev, märts 28

Külalised

Ma ei pannudki kuigi suurt rõhku sellele, et meil käis ju emme külas koos oma sõbranna Sirliga. Pea eesmärk oli neil šoppamine. Ise ma mõtlen küll, et kas ikka tasub heade diilide nimel hakata kuhugi reisima, et uusi asju saada. Aga kui Sirli rääkima hakkas Eesti hindadest, ma pidin pikali kukkuma. Ju vist ikka on kõvasti odavam siin. Ja ma ei räägi Primarkist või New Lookist. Igal juhul, ma olin nendel päeval tööl, mil nad siin olid, nii et ainult õhtuti saime kõik koos aega veeta. Nii et polegi sellist tunnet, et emme oleks siin üldse olnud. Nende reisi sisse mahtus ka veel emme sünnipäev, a kuna me teame, kuidas ta ei salli oma vananemist, siis mõtlesime, et tagasihoidlikult peaks kuskil ikka einestama. Teisipäeva õhtul läksime Naamaste'sse. See on India restoran Camdenis. Ülimõnna! Ma leidsin selle googeldades, sest Ragul on mulle India toidu avastamise idee pähe pannud, ja ta soovitas ise ka seda soojalt. Kõik olid väga rahul ja toit oli ülimaitsev. Rääkides väljas söömisest, siis nende saabudes pühapäeval käisime Steak & Co.'s Leicester Square'is. Menüü tundus väga isuäratav ja interjöör üliilus, aga no teeeenindus. Kuna mul oli pikk ja igav tööpäev seljataga, siis tahtsin lihtsalt ühe õlle algatuseks tellida. Millegi pärast aint läks üli kaua, et keegi isegi jookide tellimust võtaks. Vahepeal creepy's akna taga mingi mees, kes osutus mu kunagiseks püsikliendiks ja kuna ta väga reipalt ja rõõmsalt mind passis ja lehvitas, mõtlesin, et lähen siis ütlen tere. Ja ta hoidis mind nii kaua kinni ja kogu selle aja vältel teised ikka teenindust ei saanud. Lõpuks kui ma nägin meie Stella'sid seal kaugel seismas päris pikka aega, ja samal ajal kõrval lauas vanemad tegid null effortit, et oma väikest last vaigistada, siis ma olin iga lootuse maha matnud, et saaks õnnelikult ja rahulikult einestatud.
Õnneks on kõik ülejäänud viimase aja kogemused palju meeldivamad. Eelmine nädal käisin Raguliga kinos Wood Green'is. Enne seda veel sõime mingis Ameerika laadses toidukohas. Hea tüüp ikka, kuna ta tahtis megasuure portsjoni kõrvale võtta mingi poole liitrise milkshake'i ja ma ütlesin, et äkki see on ikka liiast koguse mõttes, siis ta otsustas mitte milkshake'i tellida ja mulle wrapp'ide kõrvale SALATIT. Ise võttis friikad...Aga see oli maitsev, nii et suva. Kinos nägime Chappie't. Osad lahkusid 10min pärast filmialgust. Ja mul oli sama mõte. Istusime ikka kannatlikult ära! Siis läksime Alexandra Palace'isse, vaade Londonile on seal ilus nagu ikka. Leidsime ühe baari, ja lõpuks olime seal nii kaua ja viimased kes lahkusid. Ta ju sjuuke light waight, jäi vist veits purju. Siis me pidime kuskil Muswell Hill'is ülesmäge kõndima pool elu, sest ta on nii aeglane. Ja kolmapäeval oli minu kord millagagi lagedale tulla, mõtlesin siis, et kuna kõhud on nagunii tühjad ja tal oli pikk päev tööl, et otsin mingi tervisliku toidukoha. Mõtlesin siis, et The Real Greek Covent Gardenis peaks ok olema. Sinna saabudes aga nägime ainult vanu inimesi istumas seal ja kuna ta on nahalt nii tume ja ma pole ja inimesed 21. sajandil Londonis niigi passivad, siis ma ei viitsinud väga ebameeldivat olukorda tekitada ja läksime hoopis Bill'si. Võtsime fish pie, mis oli niiiii heaaa. Hiljem tegime ühed õlled ja siis jalutasime niisama mööda Thames'i. Öisel ajal on London ikka kõvasti ilusam. Ja rahulikum. Millegi pärast mu silmad olid kuidagi nii koormatud terve päev ja ma nägin nii uimas välja, mõtlesin, et oleks õige aeg koju kobida. Temaga nii normaalne aega koos veeta, pole mingit draamat ja saab koos töö asju gossipida!

neljapäev, märts 19

Reis Heidiga

Kuna mul nüüd laupäevad on vabad, siis tekkis idee Heidiga jälle kuskile päevakeseks Londonist välja minna. Seekord otsustasime Portsmouth'i kasuks. See on selline mereäärne väike linn, rongiga mingi 2 tunni kaugusel. Seal on nii mõnuuuus. Esiteks oli ülihea jälle merd näha. Mitte mere ääres elamine on endiselt nii imelik mulle lihtalt. Ja see meri on seal helesinine! Nagu ookean. Okei võibolla mitte nii selge, aga megailus ikkagi. Ja seal on nii rahulik ja vaikne ja puhas. Kõik elumajad on väga mereteemalised, kõikidel akendel on laevakesed. Käisime päris palju ringi. Kahjuks oli seal üpris tuuline, nii et väga palju ei saanud jalutust nautida, aga nägime piisavalt siiski.
Kuna seal on õhk nii värske, siis väsisime ikka päris korralikult ära. Kahjuks Heidi jäi tõbiseks täiega, nii et tagasiteel oli tal juba nii paha olla. Vaeseke. Ja samal ajal kui me seal unega võitlesime rongi peal, noored inimesed alles hakkasid laupäevaseks meluks valmistuma. Selline vanainimese tunne tekkis. Koju jõudes ei jaksanudki enam muud midagi ette võtta, läksin otsemaid voodisse ja uni oli nii hea!

teisipäev, märts 10

KEVAD

Ülimõnus nädalavahetus oli! Kuigi olin tööl ja jumala väsitav oli ka mitte tööl olles, siis selline tunne, et hea puhkus oleks nagu seljataga. Reedel, kui ma töö lõpetasin, oli Ragul parasjagu meil kohvikus ja kuna me miljondat aastat oleme plaaninud catch up'ida, siis seda me otsustasimegi teha. Kõige pealt otsisime pool elu, kus King's Cross'is üldse mõnda pubi leiaks. Kuksil kõrvaltänavas jäigi üks silma, nii et suundusime sinna. Muidugi naisterahval ei lastud jooke osta, nii et olin seal freeloader Raguli kulul. Don't mind either! Kuna ta oli linna sõitnud autoga, siis ta piirdus ühe õllega, ma ahnepäits võtsin lausa kaks. Ja siis ta seletas pikalt oma põnevast pere taustast, ta Indiast pärit, aga siin üles kasvanud, ning India kultuurist ja olust üleüldiselt. Jumala põnev oli. Lõpuks, kuna meil oli tsikkidega plaan välja minna, arvasin, et ilge hea plaan on purjus (jah mulle hakkas see vähene nii päheee) peaga koju kooserdada, ilm oli nii ilus, päike alles kõrgel taevas, kui ma silm vidukil kuskil Kentish Townis koduteed leidsin. Ja mul polnud üldse normaalselt aega isegi ennast valmis panna, kui juba kodust pidin lahkuma ja Craftis kõikidega kokku saama. Tipptund oli ka veel. Jumaldan lihtsalt rush hour'i ajal uimlevaid inimesi. Kohale jõudes sai õlle limpamine jätkutud, parasjagu käis planeerimine reisile sõitmine ning lõpuks sai otsus tehtud, luba küsitud ja raha investeeritud-lähme Küprosele!!! Nädalaks ajaks Mai alguses. No ei jõua oodata! Peab nüüd ootama, ehk ikka saan Juuni alguses Eestisse ka mindud, eks aeg näitab, mis plaani muudatused tööl on. Igal juhul, Craftist liikusime Original Sin kokteilibaari, nagu ma aru sain, siis see on kuskil Dalston'i kandis. KArini ja Nalita püsiklient töötab seal, nii et ta tegi meile head ja paremat üsna mittu round'i ja lõpuks küsis nii vähe raha. Olin väga rahul igal juhul. Siis otsustasime mujale minna, aga kuna vaesel Pirrul oli kõht nii tühi kuid samas teised tahtsid rämedalt edasi juua ja tantsida ja Ruta ka veel ühines meiega, nii et ühtegi plaani ei saadud paika panna, mis lõpuks lõppes sellega, et mul kannatus hakkas vaikselt katkema. Läksime siis kebabi kohta, võtsin mingi asja, sõime, järsku keegi ei tahtnud tantsitavas kohas sissepääsu maksta, nii et läksime eriti kahtlasesse pubisse, kus meie meeletud tantsulõvid järsku halasid, et nad nii täis on ja et nende joobes olek on raisku läinud, mille järel nad klaasi vett jõid ja koju kobisid. ok. Samas ma lähen nende samade jobudega Küprose reisile, aga peab vist alkot nende nina eest kaugemal hoidma...Läksime ka lõpuks koju. Laupäev oli mul vaba ja kuna Ruta ööbis siin, siis saime mõnusalt terrassil päikse käes kohvi juua ja juttu puhuda. Tegin mingi päev suuuuure kausitäie riisi, suitsukala, muna salatit, nosisime seda ja Ruta tõi kohukesi. YUM. Otsustasime Leyas'esse kõndida, mis on Camdenis meie vana kodu juures kohe. Niiii soe ja mõnna oli! Ruta hakkab seal mänedžeriks varsti, nii et kaesime olukorda ja sõime veel. Siis tekkis idee Maltby Street Market'ile kõndida, sest pohmellis surev Karin oli seal tööl. Ahjaa ma ei maininud, et mul oli jumala OKEI olla. Kõndisime kokku mingi 10 km. Vabalt pluusi väel. Osa teekonnast oli mööda Thames'i kah veel.
Lõpuks kohale jõudes ma vaatasin Karinit ja mõtlesin, et ta kukub seal igal kell kokku lihtsalt. Mõtlesime, et kuna ta lõpetamiseni on veits aega, et käime selle Marketi läbi, otsime süüa ja õlle. Kõige pealt Ruta ostis kuskilt ühe koogi jupi, siis põrkasime kokku ühe tüübiga, kelle heaks Ruta kunagi töötas ja ma tean selle tüübi töökaaslast, mille tagajärjel me tasuta maitsvat sooja toitu ja kooke saime. Kugistasime need alla omale ja suundusime The Bottle Shop'i, kus me ei suutnud otsustada mida osta. Seal mingid suure külmikud erinevat õlle täis, aga draftist oli saadaval ainult tumedat õlut. Ja kuna mingi purjakil vend järjekorras siiski soojalt soovitas neid tumedaid proovida, siis mõtlesime et mis seal ikka. Jõudsime mingi lonksu võtta, kui Rutal ülipaha hakkas. Ja kui ma hakkasin kokku lugema kogu neid miile, mis me maha olime päikse käes kõndinud ja seda suhkrukogust, mis me ära sõime, siis ei imesta üldse. Kui Karin lõpetas ja helistas, et küsida, et kus oleme, jõudsin öelda, et öö tule marketist läbi...ja juba ta teatas,et ta ei jaksa elusees sedagi seika ette võtta ja läheb hoopis koju end välja magama. Siis Heidi veel ühines mingi aeg, läksime ühte pubisse sööma ja ma olin järsku nii läbi omadega! Enne kella üheksat magasin juba õndsat und. Tööpäev pühapäeval oli pikk ent lõbus. Peale vabanemist läksime ülla-ülla Trudy pubisse. Ok tegelt pole kuu aega käinud seal. See on saavutus! Seal oli naistepäeva puhul pub quiz, kus ma ei teadnud mitte ühtegi vastust, nii et tegin niisama head nägu. Me polnud seal üldse pikalt, aga no tööl eile oli küll rets. Koju jõudes magasin kuni hommikuni, et jälle tööle minna. Living the dream. Aga sain täna varem ära, sest nii ilus ja soe ja hea on õues, ja seetõttu oli meil vaikne. Lootsin täiega, et päike veel terrassil paistaks aga ei. Aga sain ikkagi lahtise akna all peesitada poolteist tundi, nii et päevitamine läheb ikkagi kirja tänase alla! Loodame, et homme on ka päikest, sest mul on vaba ja siis ma saan pruuniks ja teised saavad kadedad olla.

kolmapäev, märts 4

Rutiin

Tööelu on nüüd jälle suure hoo sisse saanud. Lõpuks ometi on mul taaskord vaba päev. Ma isegi ei saanud aru, kui väsitav on seitse päeva järjest tööl olla ja iga hommik kell 5 ärgata. Tänase päeva olen suht maha maganud. Aga nii hea tunne on! Alguses ma mõtlesin küll, et kuna mul nüüd tööpäev nii vara algab, siis ma lihtsalt isegi ei julge kuhugi dringitama minna, kuid samas ma siiski ju võin ennast kontrollida. Nüüdseks me olemegi kaks uut kodupubi avastanud. Mõlemad Kentish Townis. Tegelt üksteisest suht poole minuti kaugusel. Üks on Abbey Tavern, käisime Alice'i sünna jookidel seal ning peale seda oleme sinna uuesti sattunud ning eile läksime Kariniga Grafton'isse tähistama. Ta sai lõpuks oma esimese lõputöö drafti valmis ja mul oli lihtsalt mega õlleisu. Õnneks seal hakkas mingi hetk pub quiz, nii et piirdusime vaid kahe õllega. Rohkem poleks jaksanud ka, sest ma sõin mingi megaaaa portsioni Italian fries'e. Rääkides veel mõnusatest pubi külastustest, siis neljapäeval lõpetasime Zuzkaga koos töö, ning kuna taaskord mingitel tüüpilistel põhjustel stressirohke oli, otsustasime Camdenisse BrewDog'i minna. Kotryna õde Magda oli ka parasjagu meil kohvikus, nii et võtsime tema ka kampa ning kuna ilma oli ülifakingilus, siis otsustasime mööda kanalit jalutada. Ise vahepeal kirusin, sest see kanal viib välja Camdeni turuni, mis on ju kesest Camdenit ja sealt võtab pool elu, et välja saada, sest et turistid. on. igal. pool. eeeeees. Aga in no time olime Bayham Streetil, meie vana hea kodu tänav!!!! ja istusime õlled nina ees. Ah kui hea oli. Ja nii tore. Ja pühapäeval tuli idee Shaun'i pubisse minna, mis meil vanasti kohe ukselävel oli kui Covent Gardenis töötasime. Mõtlesin, küll, et liiga suur vaev, et lihtsalt ühe hea õllega oma päev lõpetada, sest ilm oli saast ja ma olin nii väsinud ja ma võtsin töölt nii palju toitu kaasa, mida ma siis kaasas tassisin. Läksime Leicester Square'i, ning sealt kõndisime. Vales suunas. Kuidas see võimalik onnn. Ise töötasime seal alas kunagi ja valisime lihtsalt nii valesid tänavaid. Oh well. Lõpuks kohale jõuda oli niii hea! Shaun oli seal ja tal oli nii hea meel meid näha ning meil oli nii hea meel seal tagasi olla. Shaun veel tegi meile esimese ringi välja. No nii tore temast ju lihtsalt! Jäime paarile õllele, ning teades, kui vara ma järgmine hommik ärkama pidin, tuli igaks juhul koju ära minna. Otsustasin bussi võtta, mis viib ainult Chalk Farmi, aga ma ei pannud kõndimist pahaks. Bussis loksudes pidin ma ikkagi tõdema, et ma olin veidi Švipsis, aga mitte üldse midagi hullu. Ja kui ma sealt doulbe decker'ist alla hakkasin tulema, siis bussijuht startis rohelise tulega nii, et ma lendasin sealt trepist lihtsalt alla oma paberkottidega ja maandusin vastu seina. Awkwaaaaaard. Õnneks tegelt mul suht pohhui, kui väärakas ma välja võisin näha, lihtsalt raske oli naeru tagasi hoida. Ja tahet bussijuhti sõimata. Ja kui ma eile Iceland'is olin ja seda meenutasin ning parasjagu maksma hakkasin, tuli jälle naer peale. Ja kui ma tahtsin ühte kilekotti sellest kilekotikimbust kätte saada ja seda avada, siis muutus see suht võimatuks. Nagu palun eiiiiiii, ma pusisin seal nii kaua samal ajal ise kohmetult naerdes, mingi hull järjekord oli ka veel ja ega kassiir ka ei aidanud, et ta saaks järgmise tüübi asju skännima hakata. Üritasin selle tüübi poole kutsikasilmadega vaadata ja sorrrriiiiii öelda, ja siis ta pidi mind ise aitama. Väga kena abivalmis noormees igaljuhul. Ja siis ma terve kodutee üritasin mitte naerda. Imelikul kombel alati, kui ma sealt kaudu kõnnin hakkab sadama. Vahepeal vihma, siis lörtsi. Ja eile sadas lund! See oli ikka korralik sadu, maapinnale muidugi midagi ei jäänud. Aga ma olin sama ekstaasis, kui mu uus töökaaslane Austraaliast, kes kukkus kohe snap chattima, sest ma polegi see aasta lumesadu ju üldse näinudki! Mingi aeg oli korraks lumi maas, aga saju magasin maha.
Nüüd ma vaatan harivat QI'd ja varsti jälle magama!

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...