kolmapäev, märts 4

Rutiin

Tööelu on nüüd jälle suure hoo sisse saanud. Lõpuks ometi on mul taaskord vaba päev. Ma isegi ei saanud aru, kui väsitav on seitse päeva järjest tööl olla ja iga hommik kell 5 ärgata. Tänase päeva olen suht maha maganud. Aga nii hea tunne on! Alguses ma mõtlesin küll, et kuna mul nüüd tööpäev nii vara algab, siis ma lihtsalt isegi ei julge kuhugi dringitama minna, kuid samas ma siiski ju võin ennast kontrollida. Nüüdseks me olemegi kaks uut kodupubi avastanud. Mõlemad Kentish Townis. Tegelt üksteisest suht poole minuti kaugusel. Üks on Abbey Tavern, käisime Alice'i sünna jookidel seal ning peale seda oleme sinna uuesti sattunud ning eile läksime Kariniga Grafton'isse tähistama. Ta sai lõpuks oma esimese lõputöö drafti valmis ja mul oli lihtsalt mega õlleisu. Õnneks seal hakkas mingi hetk pub quiz, nii et piirdusime vaid kahe õllega. Rohkem poleks jaksanud ka, sest ma sõin mingi megaaaa portsioni Italian fries'e. Rääkides veel mõnusatest pubi külastustest, siis neljapäeval lõpetasime Zuzkaga koos töö, ning kuna taaskord mingitel tüüpilistel põhjustel stressirohke oli, otsustasime Camdenisse BrewDog'i minna. Kotryna õde Magda oli ka parasjagu meil kohvikus, nii et võtsime tema ka kampa ning kuna ilma oli ülifakingilus, siis otsustasime mööda kanalit jalutada. Ise vahepeal kirusin, sest see kanal viib välja Camdeni turuni, mis on ju kesest Camdenit ja sealt võtab pool elu, et välja saada, sest et turistid. on. igal. pool. eeeeees. Aga in no time olime Bayham Streetil, meie vana hea kodu tänav!!!! ja istusime õlled nina ees. Ah kui hea oli. Ja nii tore. Ja pühapäeval tuli idee Shaun'i pubisse minna, mis meil vanasti kohe ukselävel oli kui Covent Gardenis töötasime. Mõtlesin, küll, et liiga suur vaev, et lihtsalt ühe hea õllega oma päev lõpetada, sest ilm oli saast ja ma olin nii väsinud ja ma võtsin töölt nii palju toitu kaasa, mida ma siis kaasas tassisin. Läksime Leicester Square'i, ning sealt kõndisime. Vales suunas. Kuidas see võimalik onnn. Ise töötasime seal alas kunagi ja valisime lihtsalt nii valesid tänavaid. Oh well. Lõpuks kohale jõuda oli niii hea! Shaun oli seal ja tal oli nii hea meel meid näha ning meil oli nii hea meel seal tagasi olla. Shaun veel tegi meile esimese ringi välja. No nii tore temast ju lihtsalt! Jäime paarile õllele, ning teades, kui vara ma järgmine hommik ärkama pidin, tuli igaks juhul koju ära minna. Otsustasin bussi võtta, mis viib ainult Chalk Farmi, aga ma ei pannud kõndimist pahaks. Bussis loksudes pidin ma ikkagi tõdema, et ma olin veidi Švipsis, aga mitte üldse midagi hullu. Ja kui ma sealt doulbe decker'ist alla hakkasin tulema, siis bussijuht startis rohelise tulega nii, et ma lendasin sealt trepist lihtsalt alla oma paberkottidega ja maandusin vastu seina. Awkwaaaaaard. Õnneks tegelt mul suht pohhui, kui väärakas ma välja võisin näha, lihtsalt raske oli naeru tagasi hoida. Ja tahet bussijuhti sõimata. Ja kui ma eile Iceland'is olin ja seda meenutasin ning parasjagu maksma hakkasin, tuli jälle naer peale. Ja kui ma tahtsin ühte kilekotti sellest kilekotikimbust kätte saada ja seda avada, siis muutus see suht võimatuks. Nagu palun eiiiiiii, ma pusisin seal nii kaua samal ajal ise kohmetult naerdes, mingi hull järjekord oli ka veel ja ega kassiir ka ei aidanud, et ta saaks järgmise tüübi asju skännima hakata. Üritasin selle tüübi poole kutsikasilmadega vaadata ja sorrrriiiiii öelda, ja siis ta pidi mind ise aitama. Väga kena abivalmis noormees igaljuhul. Ja siis ma terve kodutee üritasin mitte naerda. Imelikul kombel alati, kui ma sealt kaudu kõnnin hakkab sadama. Vahepeal vihma, siis lörtsi. Ja eile sadas lund! See oli ikka korralik sadu, maapinnale muidugi midagi ei jäänud. Aga ma olin sama ekstaasis, kui mu uus töökaaslane Austraaliast, kes kukkus kohe snap chattima, sest ma polegi see aasta lumesadu ju üldse näinudki! Mingi aeg oli korraks lumi maas, aga saju magasin maha.
Nüüd ma vaatan harivat QI'd ja varsti jälle magama!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar