pühapäev, juuni 28

Mu mees on tagasi!

Lõpuks on Ragul kah nüüd kodumaal tagasi. Tegelt juba nädal aega siin olnud. Veetsime kvaliteet paarikese aega tema juures, nüüd ma tagasi kodus ja nii imelik on. Kuidagi võõras. Ta tõi mu hommikul vara koju kogu mu tavaariga, ning siis kõndisin tööle (ei saagi enam autoga küüti :( ) ja no nii imelik oli. Nagu poleks ülikaua sellist asja teinud.
Igatahes palju me ette ei suutnud võtta, sest ma suutsin kahe nädala jooksul nüüd juba teist korda haigeks jääda. Meil on siin nii head ilmad olnud ja ma lihtsalt pooled oma vabad päevad põen kuskil teki all oma külmetust. No seekord oli eriti jube. Neljapäeval käisime ühes linnakeses nimega Royston. Googledasin lihtsalt, et mida võiks Londoni ümbruses näha ning seal olevat 6000 aasta vanune maa-alune käik, kus on ehtsad seinakraveeringud ja maalingud. Mõeldud-tehtud. Ainult, et sinna jõudes selgus, et see avatud ainult nädalavahetuseti ja bank holiday'del, ja augusti kuus ka leplikult kolmapäevadel. Väga huvitav mismoodi need inimesed neid otsuseid vastu võtsid. Igal juhul, kuna see linn on muidu ilus ja armas ja puhas ja tore, siis otsustasime seal veidi aega veeta. Nägin kauguses ühte pubi, vastassuunas nägi Ragul samaaegselt mingit pubi ja no ma pean häbiga tunnistama, et ma tundsin faking miili kauguselt ära, et tegemist on Wetherspoonsiga. Kes ei tea, siis see on sjuuke pubi kett, mis on faking odav aga samas faking õõvastav kohati. Ja wetherspoonsi pubidel pole tihtipeale suurelt ja selgelt kirjas, mis kohaga täpsemalt tegemist on, nii et suht impressive, et mul silma sellise asja peale on. Ja üks naine kuulis meid pealt tänaval ja ütles ka, et see teine pubi on palju parem nii et sinna suundusimegi. Koha nimeks on Jolly Postie, pigem nagu restoran,nagu ma aru saan, siis McMullens omab seda. Interjöör kift, toit megahea ja teenindus üli hea. Soovitan soojalt! Peale seda suundusime Hatfordi, Ragulil oli seal asjatamist ning peale seda käisime kinos. Nägime Entourage'i. Muud polnud kui Hollywoodi elustiili tuusamine, suht mõttetu. Väga mõnna päev oli, ainult, et öösel ülilambist ärkasin hullu kurguvaluga. Mõtlesin, et no on ka asi, mille üle halada. A tööl läks aina hullemaks ning lõpuks ma taipasin, et kogu mu kere on suht valudes. Ma muidugi panin veel valed jalanõud ka jalga, nii et niigi pika päeva peale mul hakkas valust lihtsalt paha. Loksusin tund aega bussiga Raguli juurde ja kui ma lõpuks lebama sain, siis tõesõna, ma mõtlesin, et kuidas see üldse võimalik on. Lisaks kõigele oli mul palavik ka veel. MUL. Mul pole kunagi palavikku. Eile hommikul ärkasin taas üles, et töö jaoks valmis end panna kui mõtlesin, et kiikaks oma kurgu olukorra üle. Ja siis muidugi selgus, et tegemist on kurgupõletikuga. Ma mõtlesin, et ma panen roopi. Ragul käskis kohe maid soolaveega kurku käristada, selle peale ma mõtlesin, et raudselt panen pildi tasku. Andsin tööl teada, et ei saa tulla (esimest korda elus muide), ning õnneks magasin palaviku suht ruttu välja. Tegin suht kangeid ingveri teesid omale, mis täiega aitasid õnneks! Nii et päeva peale naturaalse intensiivse ravimisega sain terveks! Jumal tänatud. Ma ei tea, kas asi on selles, et meil kohvikus on nii palju väikseid lapsi aka pisikutekandjad või mis, et ma nii palju haigeks jään. Suht hirmus.
Positiivsemate asjade poole pealt rääkides, siis sain oma load kätte! Põhimõtteliselt see provisional licence näeb täpselt sama välja nagu päris, ainult, et see on rohekat värvi. Nii naljakas mõelda, et ma pole selleks midagi teinud isegi, et mu võimalikkus autot juhtida õigustatud oleks kuidagi. Aga noh, kohati kui siin liikluskultuuri jälgida, siis on näha, et load on kergelt kätte saadud.
Teiseks, Karinil tuleb ju kuu aja pärast lõpetamine, mis tähendab, et emme ja issi ja Indrek ja Martin tulevad ka külla! woooooop

laupäev, juuni 13

Nädal vallalise elu seljataga

Ragul, va sindrinahk, on nüüd juba üle nädala ära olnud ja ma pean nädal veel ootama. Esialgu oli küll raskem, nüüd juba nukrusega ära harjunud, ja no need imelised pildid, mida ta mulle saadab, kaasa ka ei aita. Üliilus tundub seal olevat! Kunagi ta võtab mu kindlasti kaasa sinna. Igatahes, kuna teda pole ja töölt saan kolm päeva nädalas ju vabaks, siis olen suht produktiivne olnud. Ülielevil olen juhilubade saamisest. Taaskord. Ainult, et UK's. Maksin juba provisional licence'i eest ära. Ja kui Ragul tagasi on, siis saan hakata ta bemmiga ringi kimama. Tegelt loodan, et ennast ja teisi surnuks ei sõida.
Karinil oli üks päev lõputöö näitus. Ühtlasi ka Trudy'l, käisimegi enne näitust tema juures joogitamas, niii soeeee ilm oli. Ma loll muidugi mõtlesin, et oh jess lähen overground'iga, sest seal alati konditsioneer töötab mitte nagu tuubis, kus momentselt kui rongi astud, tekib lämbumistunne. Aga nagu ikka ei suutnud overground tavapärasest erineda, sest seekord olid mingid superdelay'd. Poole tunni asemel lõpuks võttis mul tund aega. IGA KORD ma kirun. Never again noh. Igal juhul, õhtu oli tore. Tore seltskond, sai näha inimesi keda pole niiii kaua näinud.
Karini töö point on siis selles, et ma panin kirja oma õudusunenäo ja siis ta taaslavastas selle. Ei viitsi siia ümber kirjutada, ja tekstist ma pilti ei pane, sest mul on endiselt nii õudne käekiri. See foto kõrval olev versioon on veel kopeeritud Karini poolt minu kirjutisest, sest ma kirjutasin halvale paberile vms.
Ja kõrvaklappidest tuleb mu poolt sedasama loetud teksti, pidin oksele hakkama, kui ma seda kuulsin.
Üks päev sain Heidiga korraks kokku. Pole märtsist saati näinud. wat. Einestasime kuskil ta töökoha kandis. Moorgate'is on mingi uus ja fancy Broadgate circle, kus on baarid ja restoranid ja muu säärane. Päris hea korea (?) toit oli!
Toidust rääkides, siis mul meenus, et Harvester'i pubides saab hommikutoitu £5 eest, ja põhimõtteliselt tellid nii palju muna, vorsti, beekonit (peekonit..?) black pudding'ut, ube, seeni jne kui süda lustib. Ja siis saad ise võtta nii palju hommikuhelbeid erinevaid variante kui tahad, ja saia ja english muffineid.
Kuna Ragul oli toopäev Indiasse minemas, siis ta ahmis nii palju sea ja loomaliha sisse, kuis jaksas, sest seal ju ei sööda neid.
Lõpetuseks Tublist õest pilt, palju õnne ja tubli töö!

pühapäev, juuni 7

Tagasi vanades harjumustes

Eelmisest esmaspäevast saati otsustasime, et ma võiks Raguli juures ööbida selle hetkeni mil ta Indiasse läheb. Kaheks nädalaks. Niu. Aga ülimõnna oli, ei tahtnudki üksteist ära lämmatada. Käisime palju väljas, ta tegi pallllju head toitu, ükskõik, mis ma tahtsin ta tegi. No mis elul viga. Ja ainuke kokkulepe oli, et ma pesen siis nõud. sellise kokkuleppega elaks ma hea meelega elu lõpuni. Kahjuks mul siiski naiselike oskuste puudumine kriibib hinge, nii et nüüd kui ta ära on, siis ma ehk võtan paar retsepti esile ja üritan midagi head kokku keerata.
Kuna ta elab vist mingi 4ndas tsoonis, ehk suht kaugel kõigest, siis ta sõidutas mind ringi. Ja nüüd ta on mind nii ära hellitanud ja ma nii laisaks muutunud, et ma ei suuuuuda lihtsalt. Kolmapäeval tal läks auto katki, ja ma peale tööd bussi pidin võtma, siis ma tahtsin paar pisarat valada. Tegelt nii hull polnud, ja bussiga sain pallllju kiiremini kui autoga oleks saanud. Tipptund ka veel. A neil ju omad bussiread, sõidavad nagu kunnid mööda linna. Ja üledse kuna mu uus töö on neli päeva nädalas, sain niiii palju aega oma silmarõõmuga koos aega veeta. Reedel, enne kui ta ära läks, käisime kinos ja vaatasime Spy'd. Päris naljakas film teine. Ja kui ta mu koju ära tõi, olin juba plaanid paika pannud, et Kotrynaga kokku saada. Mõtlesin muidugi õõvastusega, et nüüd tuleb ju tuub'iga minna ja esiteks sinna faking stationisse kõndida. Aga tuleb nentida, et see ei tapnudki mind ära! Läksin ta uude töökohta Bermondsey'sse. Armas kohake. Sealt liikusime pubisse, janu ja nälg näpistasid. Ilm oli/on siiani üliilus, istusime siis õues ja dringitasime. Lõpuks sõime SALATIT, sest nii palav oli. Faking halloumi salat £10. Hea oli küll aga kammoon. Pool tundi hiljem oli kõht jälle tühi. Liikusime mingi aeg edasi Covent Gardenisse, sest sinna pole ju ma-ei-tea kui kaua jõudnud. Läksime Sean'i pubisse, kus nagu alati, oli väga soe vastuvõtt, nii hea meel oli neid näha! Sean tegi veel õlled välja meile. Küll ta on alles lahke ja hea mees. Eile olin tööl ja ei õnnestunud just kõige paremt külge endast uutele töökaaslastele näidata, sest kerge pohmelus ajas mu pea sassi. Tegin mingi miljon viga ja nüüd kõik naeravad. Vähemalt saab nalja. Kahjuks ei saa ma tänase tööpäeva kohta midagi paremat öelda, sest eile sain peale tööd Tate'i ja Neli'iga kokku. AAAAAAaaaaaAAah kui hea meel mul neid näha oliiiii. Peab tihedamini kokku saama! Nii tore oli. Jalad viisid meid Duke of Wellington'i, see pubi kus Trudy töötab. Terve aeg olid kõhud tühjad aga me suutsime toidu tellimisega nii kaua venitada, et köök pandi vahepeal kinni. Otsustasime siis üldsegi koju minna. Ja kui Neil tahtis ruttu oma ratta ära tuua, kuhu iganes ta selle lukustas, siis selgus, et see varastati ära. Faking Dalston. Ta oli nii vihane, et ta ei suutnud seda isegi välja näidata. Õnneks muidugi nagu ikka laupäevasel õhtul, tiirutavad politseid mööda tänavaid sellistes toredates rajoonides, siis ta sai ühega rääkima. Aga muidugi oli see suht mõttetu vaev. Parim, mis tal öelda oli, oli, et mingu kaegu Brick Lane'i turg või Gumtree üle, et äkki müüakse ta ratast nendest kohtades. Aaa tänks et oma tööd hästi teed. Nii kahju Neil'ist. Ta pole seda üldse ära teeninud. Nii et kogu selle jandiga seoses jõudsin mingi 12 voodisse, aga no nii vässs oli olla täna. Õnnnnneks meil hakkas elekter jukerdama, iga 15 min tagant tekkis lühis ja lõpuks me pidime poe lihtsalt kinni panema. Wooop sain varem koju. Sjuuke surmatunne on. Homme jälle vaba õnnnnneks. JA õhtul lähme töökaaslastega jookidele. Selgub, et nii pea kui Ragul oma selja keerab, siis ma jälle pubitan ringi. Aga siiski mõistuse piires!!

Pisike puhkus

Lõpetasin Notes'is eelmine kolmapäev igaveseks töö ning mõtlesin, et ei tee ju halba paar päeva vabaks võtta enne uue töö algust. Nii ma siis võtsingi selle õiguse neli päeva vaba olla. Ragulil tekkis idee teha väike roadtrip, alustada reedel ning jääda kuhugi ööseks. Nii me siis tegimegi, sõitsime Bristolisse, sealt Bath'i ja suundusime lõpppunkti Newbury'sse, kus me ööbisime Hiltonis. Päris kena oli! Vaene ragul pidi küll terve tee ise sõitma, sest mul ju pole luba.
Bristolis oli üliäge, linn on väga mitmekülgne ning jättis üldiselt hea mulje.

The Steak of the Art ilmus kui mitte kuskilt kui ma olin just nõudnud, et me kuhugi steak'i sööma läheks sest järsku tuli hulll isu. Interjöör megatuus, pildile ei jäänud ülsdse nii nagu on, nii et eriti vaeva ei näinud. Toit on tagasihoidlik ent ülifaking hea, nii et kes Bristolisse või Cardiff'isse satub, siis peab üles otsima selle imelise paiga!
Bath on selline hästi paljude ajalooliste hoonetega, kohe nostalgia tuli peale, sest see on hästi sarnane Šotimaa linnadele. Seal lausa elaks
Järgmine päev sain omal nahal omasid vitsu tunda, sest kui me kiirteele keerasime, et üks lähedal olev loss üle kaeda, siis naersin, sest vastutulev liiklus oli üliiii umbes. Lihtsalt kilomeetrite kaupa autod venisid. Ja kui selgus, et see loss oli kinni, siis saime mõnuga selles samas ummikus seista. Või noh, mingi 5 miili tunnis edasi liikuda. Ja alles siis, kui meie faking sat nav meid TAGASI meie hotelli juhatas siis ma sain aru, et see on see sama ummik, mis mulle nii palju nalja pakkus. Jumala eest. Rohkem me selle tee peal olla ei tahtnud, nii et Ragul leidis mingi muu viisi, et Windsorisse minna. Seal ka megaaailus.
Lõppude lõpuks olime õnnelikud, ent kurnatud, sest esiteks mul on raskusi kõrvalistmel ärkvel püsida, sest autosõit alati suigutab unne ning teiseks kiirteel Ragulil on nii vaevaline, et silmi lahti hoida, sest see on nii üksluine. Nii, et nüüd on diil tehtud-et ma saaks teda sõidutada, siis hakkan vaikselt siin lube omale tegema, see on palju lihtsam kui Eestis. Esiteks ei pea olema autokooli registreeritud, et õpilasena sõita saaksid, ning läbida tuleb vaid ühed eksamid. Ja kuna Ragul tahab nagunii sõiduõpetajaks hakata, siis saame üksteise peal praktiseerida asju. yesssss

Aasta lõpu värgid

Ragulil oli just 2 nädalat vaba, sest kooli vaheaeg oli ja ta töötab erakoolis, seal antakse lastele rohkem vaba aega. Otsustasime minu auto...