Jälle see kellareekamine

Pühapäeval oli ju kellakeeramine. Mida ma ei teadnud muidugi. Kuna mul jälle tervis korrast ära on olnud, siis olen suht palju maganud ja öösel mõtlesin, et miks öö niiiii pikk on. Hommikul olin reibas, ärkasin enne äratust üles. Mõnuga oli aega end tööle valmis panna. Siis oli aega üle, et minna Raguli kaisutama. Võtsin oma käekella kaasa igaks juhuks, et oleks hea ajal silma peal hoida kui ma järsku rabanduse oleks pidand saama. Jumal hoia...Ja nüüd on õhtuti nii pime:(
Ja üleüldse kuna nüüd on sügisene aeg, siis peab rohkem läbi mõtlema, mida ette võiks võtta. Laupäeval tahtsime Raguli ja ta 3 a. tütrega minna veealusesse maailma, aga seal oli järjekord nii pikk, nii et otsustasime seda mitte teha ning hoopis muid asju tsekkida. A ta tütar Tamiaa on lihtsalt nii armaaaaas. Esiteks temast saab nii ilus naine. Ma vist elu aeg kadetsen. Ja ta on nii naljakas ja äge. Vait ei jää ja aina küsib küsimusi. Kahjuks ma kaua ei jaksanud olla, sest kõhu valu läks jällegi nii hulluks. Põhimõtteliselt olen kõik vabad päevad siruli veetnud. Ebaaus.
Meile on tulnud kokkamistuhin peale, mõtlesime, et miks laristada väljas söömise peale raha kogu aeg. Eelmine nädal käisin poes ja ostsin karri kraami. Ragul ju meister sel alal. Vaatasin et oh mis need rocket chillid on, et võtan paki. Mingid väksed tšilli jublakad suures pakis. Ise mõtlesin et noooo kui kanged need ikka olla saavad. Vaatamata sellele, et Ragul mind hoiatas, ma ikka ju pidin väheke proovima. Apppiii, ma mõtlesin, et ma suren ära või et mul suu sulab küljest või et see valu ei lõppe eales. Õnneks läks küll üle, noh nüüd ma siis tean.
Ragul ostustas, et neljapäeviti hakkab ta taimetoitlaseks. Esimene kord oli eelmine neljapäev. Võib olla ma selle pärast vaevlesin, et ma olin tööl terve päeva ning seega ei saanud ise väga valida, mida süüa, aga no MIDAGI POLE SÜÜA. Läksime õhtul mingisse vahemere tapase restorani. Suht kesine valik oli mitte liha osas. Tellisime küll palju erinevaid asju, aga ükski asi ei täitnud väga. oh well. Eks näis kuidas ma suudan kord nädalas lihale vastu panna.
Otsustasime ka üks päev kooki teha. Mu töökaaslane Georgine, nagu selgus, omab mingit väikest koogi firmat ning tal jalaga retsepte segada. Andis ühe chocolate mousse koogi retsepti. Kiitis veel taevani, et see on arvatavasti parim asi maailmas. Davai. Meil oli vaja osta see ümmargune koogivorm, ja ka muid vajalikku, mõtlesime et sõidame Ikeasse. Aga no liiklus oli nii hull ja kui me Google mapsist vaatasime, et mis tänavad on veel umbes, siis Ragul valis järjest teid, mis aina suurema kaarega Ikeasse viivad. Sel asemel, et lihtsalt see üks jupike, mis peaks olema 11 min oleks olnud 20...haha. Nii et lõpuks ta andis alla, läksime Dalstonisse, mõtlesime et shoppame seal veits. A lõpuks lahkusime ikka tühjade kätega, sest selgus, et Raguli vanas kodus on tal kõik vajalik tegelt olemas. Järgmine päev hakkasime askeldama. Avastasime, et retsepti kirjelduses oli suht mitu lünka ja et pooled asjad pidime ise arvama. Seega kook ei tulnud just parim. Eile kurtsin talle, siis ta selestas ilusti ära, siis jäi küll veits rumal tunne. Aga noh, proovime uuesti!
Lõpuuuuks Charlie, mu üks teine töökaaslane, sai mu sõrmuse valmis. (Küll mul on kasulikud töökaaslased). Ta suht hea ehte sepp. Mul nimelt kihlasõrmus liiga suur siiski, ostsin neid plastik jublakaid, mida sõrmuse külge panna, et sõrmus ära ei kukuks, need nii jamad. Ei soovita üldse. Siis üritasin poodidest leida no kõige tavalisemat sõrmust, mida kihla sõrmuse ette panna, et see ära ei kukuks. Leidsin mingi odava, a see ka liiga suur. Ja siis lõpuks Piretil koitis, et halllooooo Charlie teeb ju sõrmuseid. Tegi mulle ilusa, tavalise hõbedast sõrmuse. Ja raha ka ei küsinud, on vast hea inimene. Nüüd ma näen küll välja nagu ma oleks abielus, aga ma arvan, et see on veits etem kui oma kallis sõrmus ära kaotada!
Mul jälle vaba päev, eriti enne koitu ärkvel, ma ei joo ju nüüd enam kohvi. Üritan kanget kraami eirata oma kõhu pärast ja seega magan palju paremini. Mõtlesin, et teen meile pannkooke!!!