kolmapäev, aprill 12

Armastust, soojust ja õelust

Alustan sellega, et me Raguliga ikka nii into our relationship, et unustasime oma tähtpäeva ära!!!! Milleks on esimene aprill. Jõle keeruline mäletada. Kirjutasin veel eelmise postituse tol päeval. 2. aprillil tuli meelde, kui Brooklyn Nine-nine'i vaatasin. Ooooops. Kuna me ju vanad armund tuvikesed ikkagi, siis läksime esmaspäeval õhtusöögile Muswell Hill'i ühte Korea restosse. Oleme seal varem ka käinud, seal saab head kraami. Täna oli mul kiusatus sealt toitu tellida, aga mõtlesin, et kodus niiigi palju süüa.

Vahepeal üks mu lemmik töökaaslastest lahkus töölt. Kuradi Liz. Nüüd pole üldse enam sama. Ei saa koos pingeid maandada. Igal juhul reedel saime töölt varem vabaks, sest nii vaikne oli. Hellitati paari joogi, friikate ja pitsaga. Edasi läksime Marks and Spencerisse ja ostsime prosecco. Läksime istuma Tate Moderni ette väike rohu lapi peale, kus oli veel hästi palju inimesi päevitamas. Nii mõnus pärastlõuna oli. Vahepeal ühinesid veel teised tsikid töölt, kes pausil olid, siis tuli veel Georgia. Muidugi käisime veel kaks korda prosecco järel. Ühel hetkel hakkas külm ning otsustsime baari minna ja seal edasi juua.
Ma olin järgmine päev veel tööl. Mõtlesin, et I'VE GOT THIS ega ma niiii palju ka ei joonud. Ainult, et järgmine päev peale tund aega töötamist ma tahtsin ära surra. Sest ma taipasin, et me jõime 7 tundi jutti. Ja Vanus pole ikka enam see, ei kannata üldse pohmelle välja enam. Rõve. Ma tundsin, nagu ma oleks oma keha ja arukust reetnud.
Ühel teisel päikselisel päeval tekkis ragulil mõte minna piknikku pidama peale tööd. Saime Bounds Green'is kokku. Huvitaval kombel veel nii, et tulin jaamast välja ja seal ta seisis autoga punase tule taga. Talk about good timing! Sõitsime Epping Forest'isse, see alati hea valik. Rohelus, järv, rõõmsad inimesed ja nende koerad, kes meie toitu nuruvad. Tore oli, a vilus hakkas siiski lõpuks jahe nii et kaua see ei kestnud.

Õelusest ja intriigidest rääkides, siis mul siin kodus huvitav jant käinud viimastel päevadel. Õigemini-ma hakkasin reedest saadik imelikku haisu tundma. Me siin kõik hügieeni armastajad ja keegi peale minu vist oma tubades isegi ei söö, et keegi oleks oma raasud kuhugi unarusse jätnud. Ja nii see hais läks hullemaks, eriti rõve ühe mu korteri kaaslase toa juures. Kirjutasin korteri omanikule ka, et vist on surnud hiir seina või põranda sees. Esmaspäeval tundsid juba teised ka, et mingi jama on. Omanikud siis ütlesid, et kolmapäeval, ehk täna, tuleb keegi vaatama, et mis värk on. Ise ma olen iga kord roopimise äärel, kui selle tüübi toast mööda kõnnin. Ta elas seal selle leha sees. Iu. Ja no siis täna tulen mina koju, mõtlesin, et okeiii polegi kõige hullem kuni selle hetkeni, mil see tüüp koju tuli ja oma toa ukse lahti tegi. Ma elan tema üleval, nii et hais levis VÄGA ruttu ka mu juurde. Läksin alla kööki juttu tegema, et mis teema nüüd siis on. Selgus-polnud mingit hiirt. Ega rotti. Ma ei tea, kas need poolakad ikka õieti saavad aru, mis roti ja hiire vahe on. NAd on siin igal juhul rottidest mitu päeva rääkinud. Eniveis, korteri kaaslane näitas pilte, et nad olid leidnud tema voodi SEEST halvaks läinud jogurti. Keegi oli selle sinna valanud. Tema sõnul üks teine tsikk võibolla tegi, kes siin elab, sest nad kogu aeg kaklevad oma vahel. Pildilt nägi see muiugi välja nagu okse. Ja ta olevat hoidnud lisa võtit köögis kapis ja eks siis keegi oli seda kurjasti ära kasutanud. Ei tea, mida kogu sellest loost arvata. Ma ei tea, üks kõik mis stsenaarium tõele vastab, nagu WHAT THE FUCK see hais ei lähe ära!!! Mis inimestel viga on?? Terve voodi koos madratsiga visati ära, tal nüüd uus. Õhtu otsa on ta küürinud, ja no see hais ei leevene. Tõesti, kas täiskasvanud inimesed ei saa normaalsel viisil asju lahendada. Ei tea, kas ma peaks ust hakkama lukustama, kui alla kööki teed tegema lähen, äkki keegi peidab mõned keedumunad kuhugi kapi taha. Ajuvaba.

A natuke rõõmsamal toonil- olen Veel pilte teinud Aleksandra pargis olevatest vaadetest, sest ma käin seal koguuuu aeg. Eile seekord ei jooksnud sinna vaid jalutasin, sest ma ei suutnud lihtsalt siin kodus olla ja taluda mõtet surnud elukast meie maja seinte vahel.
Ma olen erinevatest taevatoonidest nii fucking obsessed, teen igal võimalikul hetkel pilti, eriti hea on, kui hästi välja ka kukub. Kuna mul on kahel pool maja aknad, siis mul topelt rõõm!

Käisin lõpuks pühapäeval ära London Coffee Festivalil. Olin seal tööl Faema stand'il. Oli täpselt nagu ma arvasin-sitaks palju rahvast, faking palav, handsome baristas EVERYWHERE ja kuna tõesti oli selle aasta palavaim päev, siis kõik olid nii suvised ja ilusad. A mõned rõvedad ja päiksest ära põlenud. Igal juhul, polnud paha tegelt, sai toredate inimestega töötada ja näha lahedat võistlust kohvi gurmaanide vahel.
Peale mitu päeva töötamist ja rügamist nägid mu küüned endiselt sellised välja, ma lihtsalt pean demonstreerima

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar