Uus töö ja kevad

Mul nüüd läks teine koolitusnädal mööda. Siiani täiega meeldib. Koolitus on ühes koolis, mis on 35 miili kaugusel, Baldock või mingi sellise nimega väike linn. Õnneks kuna hakkan kell 6 hommikul liikuma ning enne 3 pärast lõunat, siis ei jää ummikutesse kinni. Ja enamik tee on kiirtee, nii et läheb ludinal. Ja nad maksavad mulle 45 penni miili eest, sealt koguneb päris palju miile. Üleeile käisin oma koolis külas. Niisama, et tiimiga kohtuda ja näha, kuidas nad seal asju teevad. Sain oma uniformi kätte. Jessss esimest korda elus musta värvi koka jakk. See näeb nii ilus välja. Ja üldse iga kord, kui uued uniformid saada, siis on nii mõnus tunne see. Aga lugesin kokku, et palju mul neid jakke on, 22 tükki! Ei raatsi ära ka visata, äkki on vaja kunagi haha. Eelmine nädala vahetus sain Lyga kokku, kes hoiatas, et on veel külmetusest paranemas, et teeme vaikse õhtu. No pole probleemi. Läksin ta juurde alguses veini pudel kaenlas. Ja jõime selle ikkagi kahe peale ära. Siis läksime välja sööma, Ly teab ju kus kõik head kohad Camdenis on. Seal võtsime veel veini, ning peale söömist ta pakkus välja edasi minna. NAgu excuse me ma sain aru, et sa oled haige, aga kuna mul kiiret polnud ja polnud teda nii ammu näinud ning catch up'imist oli palju, et läksime kõrval olevasse pubisse. Kes Camdenit vähegi teab, siis see on see kollast ja sinist värvi pubi nurga peal, mis näeb välja nagu sinna pole ükski klient uksest sisse astunud 15 aastat vähemalt. A tegelt ta on mind sinna varem ka viinud ja täiesti norm on. Sattus olema ka St Patricks Day, aga klientuur oli täiega rahulik ja korralik. Lõpuks jõime vist mõlemad veel 4 õlut, ma pole julgenud panga arvet vaadata. Südaööl hakkasin siis kodu poole minema. Läksin kahe bussiga, mis oli suht okei isegi, sest liiklust polnud. Järgmine päev igatahes mul oli mega halb olla ja veetsin terve päeva voodis. Ly läks tööle, ma ei tea kuidas ta suutis! Olen iga päev tublisti trennis käinud. Enamjaolt ujumas, ning kolmapäeva hommikul tuli idee visata jõusaali asjad autosse, et kuna ma tagasi teel sõidan sealt nagunii mööda, et teen jõusaalis hoopis väikse workouti. Täna hommikul käisin ka ujumas, nii mõnus kui saab hommikul käia. Peale seda käisin Range'is shoppamas. See on nagu mega suur Home Bargains. Mul oli nimekirjas 4 asja, aga lõpuks oli ikka korv täis ja oli vaja kõik vahed läbi käia. Seal lihtsalt nii palju vajalikke asju. Ostsin ka metall võred, et panna kuuris midagi ette, et kass seal meie asjade poole peale ei läheks.

Ma tegin lõunaks omale breakfast burrito chorizo ja munapudruga. Jätsin asjad lauale, sest kuna kass enam majas pole, siis ma olen harjunud, et võib asju ripakile jätta. A jätsin aia ukse lahti ,sest nii mõnus ilm on täna. Tagasi kööki tulles nägin, et ta oli terve vorsti põrandale vedanud ja mingi veerand ära järanud sealt. oeh. Sõin ja nautisin kohvi päikse käes. See on esimest korda, kui ma olen saanud see aasta niimoodi aias istuda. Nii mõnus oli! Ja kass terve aeg chillis minuga.

Ly tahab Mišat tulla vaatama, ma unustasin ära, et polnud talle öelnud, et me kassi võtsime. Ta nii suur kasside fänn. Aga ma hoiatasin, et ta on sjuuke dickhead, pole üldse sõbralik. Isegi täna peale mu chorizo röövi, ja aias kogu aeg nühkis ennast mu vastu, aga kui läksin paitama, siis ründas. Ta on nii metsistunud õues elades. Aga samas on nunnu ka. Eile mul oli kõige õudsam sõidu kogemus. Hakkasin koolituselt tagasi sõitma, aga waze juhatas mu suurelt teelt teises suunas, ju olid siis ummikud. Lläksin külade vahelt ja üli käänuliste mäest üles-mäest alla teelt, kus on lubatud 60 miili tunnis sõita. No kammoon. Ja eelnevalt ma oleks ringteel peaaegu matsu pannud, sest mul pidurdades hakkas ABS tööle, mis oli nii imelik ja hirmuäratav. Ja peale seda pidurid töötasid nii imelikult. Ja nii ma siis higistasin seal country lane'sidel. Sain lõpuks teele, mis Londonisse ja suht mu koduni välja toob. Siis hakkas megalt sadama ja tuul tõusis ja üks hetk, kui ma kiiremal rajal olin, tuul lihtsalt lükkas mu autot külje pealt ja auto liugles. No thank you. Ülejäänud tee ma mõtlesin, et isegi kui ma teerulli taha kinni jään, mis 30 miili tunnis sõidab, siis so be it, surma hirm oli lihtsalt. Ma tõsiselt oleks peaaegu nutma hakanud üks hetk. Koju jõudes jõin närvide rahustuseks paar õlut ära, huuuh, need tegelt aitasid. A tore oli kogu asja juures see, et vihm muidugi jäi järgi nii pea kui ma koju jõudsin, ning sain mälestuseks ühe ilusa pildi ka klõpsata

Newbury/Oxford

Eelmine teisipäev käisime Newbury's. Tegelt seal pole midagi uhket, a Ragul alustas NVQ 5 kursust. Ja mul oli agentuuri tööst nii siiber ja sellest, et ma pean neid taga ajama, et mingeid vahetusi saaks. Kammoon, 3 agentuuriga ühinenud ja ükski ei suuda ennast kokku võtta. Niisiis mõtlesime, et sel asemel et Ragul kaks päeva Nebury'sse üksi sõidaks ja tagasi, et võtame hotelli ning ma siis sel ajal ,kui ta tarkust pähe taob, ma sõidan niisama ringi ja vaatan, mis toimub. Mul oli vaja uue tööga seoses teha hästi palju koolitusi nende portaalis, nii et vahepeal tsillisin kohvikutes, ja nii mul vaikselt kõik koolitused tehtud said. Teisipäeval check in oli alles kell 14.30 nii et tsillisin niisama Newbury linnas. Mis on imeväike. Suht üks pea tänav kõikide poedega. Siis tuli mul idee leida masssaazi koht, aga oh imet, isegi sellises väikses kohas ei saanud samaks õhtuks aega. Oh well. Aga see linn oli nii tore ja armas tegelt. Sattusin ühte salongi, Googlei sõnul seal oleks ka massaazi saanud. Selgus, et see naisterahvas, kes on juuksur, on ka küüne tehnik, massöör, ja mingite facial'ite ekspert. Ja ta võtab iga päev oma 2 koera endaga tööle kaasa. Nad olid niiiiiii nummid

Oh nad olid nii sõbralikud ja täiega lunisid paisid, kui ma ootasin, et too juuksur lõpetaks oma kliendi juuste värvimise. Ta oli ka fully booked, nii et kahju oli. Aga tema salong oli lihtalt nii hubane ja mõnus. Hästi tore õhkkond. Mina kui endine juuksur olin isegi veits kade, aga samas mõtlesin et just sellist salongi oleks ma endale ka tahtnud. Plus koerad. Siis käisin veel linnas ringi, sealt jookseb ka kanal läbi, tuli ka meie paadi igatsus, aga such is life. Siis leidsin mingi pargi, kuhu jalutama minna, see oli lihtsalt nii imelik. Selline tunne, et Maze Runnerisse ära eksinud. NAgu hästi lage maastik kadaka põõsastega, et nagu meri oleks pidanud mu loogika järgi lähedal olema, aga no me olime mere äärest üsna kaugel.

Ja kaugelt oli näha mingid imelikud punkrid. Lähemale jõudes oli nende kõrval kiirabi autode parkimisplats, ja hakkas samada, helistasin siis suures hädas hotelli, et kas saan varem check in'ida. Nende jaoks oli okei, nii et käisin Sainsbury'st läbi, ning läksin ruttu sooja teki alla telekat vaatama haha. Tegelt see hotell on üli äge, Donnington Grove Country Club. See mingi hull estate. Saab golfi mängida, seal on järvekesed luikedega, kuskil mingi loss jne. Tegelt järele mõeldes täpselt nagu mu ülikooli campus, a veits uhkem. Kell 5 läksin Ragulile järgi. Ta nii naljakalt tee ääres ootas nagu koolilaps. Läksime linna sööma. Ta sõitis, a ma juba täpselt teadsin kõiki teid ja parkimiskohti nagu vana kohalik ise. Sõime Cote'is, no sinna pole ammu sattunud. Aga ikka ei vedanud alt. Mõnus oli. Järgmine päev olin hakkamist täis, kuni me sammud õue seadsime. LUMI. no jumal, ma saan aru ,et euroopas on see normaalne või noh suht tavaline, aga mikkkks UKs.

Tegelt oli täiega ilus seal estate'is,aga mu suurim mure oli Oxfordi sõita ja seal kuidagi Raguli autoga hakkama saada. Õnneks teada on, et suured teed on väikseim mure lumega seaoses. Seee lihtsalt sulab nii ruttu, kuna nii palju autosid sõidab. Otsustasin siis ikkagi minna ja oma faking eluga riskida, sest nii pea kui ma suurele teele sain, üks rekka lihtsalt keeras ette 0 kiiruselt ilma suunatuleta, samal ajal kui ma 70 miili tunnis sõitsin. Ok siis. Ma ausaõna arvasin, et okei seekord panen küll matsu. Ja ma olen veendunud, et ma ainult sellepärast nii ruttu pidurdasin, et Ragul enne telkima minemist vahetas kõik oma rehvid ära. Ja ilm oli lihtsalt niiiiii sitt. No muidugi pole üldse nii palju kurta, kui autoga sõidad ükskõik kuhu ja saad ju kohvikutes või ükskõik kus varjus olla. A veits kahju oli, et olin Oxfordis ja ei näinud üldse nii palju kui oleks tahtnud. Muidugi käisin Oxford University Museum of NAtural History's, kus on lihtsalt niiiii palju mida näha. Igasugustest ajastutest asju/ehteid/rõivaid/relvu/loomade ja lindude topised. Ma mäletan eelmine kord, kui käisime ja kui ma olin noorem ja rumalam ja naiivsem. Mõtlesin, et oh nii äge, et on selline võimalus nii palju asju näha. Siis mingi aeg mu elu jooksul mingi vestluse käigus ma avastasin, et oh issand britid ju käisid ja võtsid vägisi maid omale ja lihtsalt võtsid inimeste asju, mida endaga tagasi tuua, et uhkustada. Nii et see kord ma vaatasin hoopis teise pilguga. See suur tuba, mis neil on, on mu meelest väga impressive, aga see pimedam ala, kus vitriinide taga uhkelt istub igasugust nodi, ma lihtsalt kujutasin ette, kuidas neid lihtsalt võeti inimestelt ära. Ja mõelda, et vanasti oli kõik ju hand made, ja kõik võttis aega ja vaeva, ning et see lihtsalt käest ära võtta.

Ma just sain ühe heegelduse projektiga ühele poole, ja olgem ausalt, ma oleks valinud teised värvid ning võibolla rohkem planeerinud, kuidas muster välja tuleb, aga mul oli lihtsalt igav. Ma ei oska enam niisama olla ja niisama näiteks telekat vaadata, tundub nii mõttetu kui ma samal ajal näiteks ei heegelda. Ja kui nüüd mõelda, et ma tegin Novebri algusest saati sellist tekki, mida ma üldse igavuest alustasin ja pole üldse nii invested sellest, ja et keegi murraks umbes mu ukse maha ja selle lihtsalt vägisi endaga kaasa võtaks, ma oleks mega pissed lihtsalt.

Nagu kogu see aeg ja vaev....Etsys ma olen kindel, et keegi müüks seda £500. See on mu double bed suurusega, aga väiksem kui mu double duvet. Sõitsin suures eluohus tagasi Newburysse teades, et me jääme täiega ummikusse nii et ma juba varakult sisemiselt nutsin. Ja ausalt sellel teekonnal lihtsalt ei tundunud lõppu olevat. Terveeeee teeee ummik venis, mingit faking lörtsi sadas ja oli lihtsalt õudne. Aga what doesnt kill you makes you stronger, nii et nüüd kui ma terve 35 miili üks ots oma uue tööga seoses koolitusel käin (oma autoga btw), siis see tundub nii tühine. Eile oli küll 50 miili tunnis tuul, nii et mul terve aeg tundus, et auto võtab tuule alla, nagu tuulelohe ja lendab lihtsalt ära. Aga see ausalt tundus nii tühine selle sita Eelmise nädala ilmaga. Nüüd olen jah officialy uues töökohas, mulle siiani täiega meeldib. Olen koolitusel ühes teises koolis, ja 3 nädala pärast siis oma kööki. Siis 35 miili asemel saab 2 miili sõita. Ma nii loodan ,et ma laisaks ei muutu, ma saaks ju ka rattaga tööl käia nagu vanasti London Energys. Ma nii tublisti üldse viiamsed 4 päeva kas ujumas või jõusaalis käinud, a täna ma lihtsalt ei suutnud. Peale koju jõudmist ma mäletasin, et pidin Miša ravimid ära tooma looma arsti juurest, nii et pidin uuesti autosse hüppama ning god have mercy on my soul, MIKS on Edmontonis nii debiilsed sõitjad. Ma olin nii väsinud ja nii väga tahtsin juba oma veini juua. See oli esimene kord, kui ma ei pidanud Mišat kaasa võtma, sest ta juba homme saab 1 aastaseks. Lihtsalt pidin tooma ta ussi ja kirbu ravimid. Võib olla Miša oleks pidanud muga autos olema, et ma rahulikult sõidaks. Next time. Seniks nautigem veini, head mussi või seriaali. Muide ma täna peale poolteist aastat selle sama auto ja kogu selle kaasas käivaga sõitnud, ning esimest korda ühendasin Bluetoothiga ning sain kuulata oma mussi nagu Nirvana mitte seda sama jama igast raadio jaamast. Homme hommikul on RHCP plaanis

Telkimine

Saigi käidud Goudhurst´is nädalavahetusel. Reedel oli minek. Meil on uus auto katuse kast, Ragul hankis ka need jublakad, mille peale see kast minema peaks. Peab ütlema, et nende installimise peale läks kauem, kui et sinna Kenti kohale sõita. Aga aega oli maa ja ilm, nii et vahet ei ole. Me pakkisime asjad kaasa nii, et oleks valida, kas oleme telgis või magame autos. Kohale jõudes selgus, et me muiugi oleme ainukesed hullud, et telgi alasid pole üldse kasutadagi, sest maa on nii pehme ja see rikuks muru ära, kui sinna praegu peale minna. Nimelt enamik sellised telkimisalad on mõeldud ka haagissuvilatele või karavanidele jne. Pandigi meid kõva pinna peale ning lõpuks otsustasime autos magada. Lasime Raguli auto taga istmed alla ja ruumi oh kui palju. Seal saab kasutada ka elektrit, nii et pikendusjuhtmega meil öö läbi radikas soojendas autot, nii mõnus oli. Tegelt hakkas lausa palav. Laupäeval oli Ragulil ratta matka juhi kursus, viisime ta sinna ära, ma siis võtsin ta auto ning hakkasin seiklema. Vaatasin Googlist enne valmis, et mis kohvikusse minna. Kohale jõudes selgus, et seal polnud muidugi parkimist. Sõitsin siis mööda seda ainust küla teed edasi, kuhugi keerata ka polnud ning ümber ka ei saanud pöörata. Õnneks lõpuks joppas ning leidsin tee ääres oleva Farmi poe, mõtlesin et no muidugi seal peab kohvik ka olema. Ja oligi! Jessss saan soojas natuke aega surnuks lüüa. Seal oli nii armaas ja mõnus ja SOE. Istusin kohe kamina kõrvale, võtsin teed ja Eggs Benedicti.

Ütleme ausalt, et mul ei olnud kõige parem olla, hakkasin haigeks jääma. Tegelt juba olin, aga olukord halvenes silm nähtavalt. Suht piinlik oli seal ainuke klient olla ja iga 2 sekundi tagant nina nuusata. Vaatasin välja, et tahtsin täiega Leeds Castle´is ära käia. 30 minuti auto sõit. Mõtlesin, et kindlasti pikem, sest need külavaheteed on nii käänulised ja kitsad ja kahel pool kõrged hekid, mitte midagi ei näe. Ise mõtlesin veel, et hmm kui ma nii kaugele sõidan ja järsku Ragulil midagi juhtub, siis ma pean eluga tagasi sõitma seda rasket teed. Aga läksin ikkagi. Ja siis loomulikult nii pea kui ma olin 32 naela maksnud ja just sisse saanud, Ragul helistas et ma järgi läheks talle. Tal polnud kätes üldse jõudu, nii et vaatasingi ruttu kõik ära mis vaadata oli. Mu pettumuseks polnudki üldse palju tegelt.

Suvel on seal kindlasti miljon korda ilusam. Üsna ruttu olingi teel tagasi Raguli juurde, ning seadsime sammud kodu poole. Telkimine oli bookitud kaheks ööks, aga mõtlesime et mis seal ikka. Plus ma jäin ikka mega haigeks, terve laupäeva ja pühapäeva olin täiesti out. Ja mind ajab suht närvi see, et ma just olin täiega haige. Elusees pole juhtunud sellist asja. Oh well, live and learn. Äkki polegi nii loll idee maski kanda ühis transpordis, ma olen nii kindel, et seal nakatusin. Anyways mul on nüüd kõvasti parem olla, värvisin täna juukseid, käisin apteegis ning panin Karinile pakki teele. Aa eile käisin Morrisonsis toidu kauba ostul. Oma autot sõita tundus nii imelik peale Raguli kahe liitrist Fordi. Mu oma tundus nagu mingi faking pann. Mis siduril viga on???? Miks rool nii jäik on???? Miks auto üldse edasi ei lähe???? Kus see mõnus ja mugav käe tugi on....aaaaa ahjaa mu auto ongi selline. Peaks äkki uue auto muretsema...

2023 aasta algus

On vahele jäänud nii mõnedki aastad ning paljud mõtted blogis edasi kirjutada, kuid enamik kordadest tundus see nii mõttetu ning siis polnud mul läpakat ning siis tundus see veel parem põhjus olevat. Nüüd mul uhke tablet, mis mul just maha kukkus ning bluetoothi kaudu töötav klaviatuur ei tahtnud enam töötada. Mõned off ja on võtted ja voilaa. Ma lugesin kirjaniku Amanda Prowse´i elulugu ning see ajendas mind siia, sest olgem ausad, paljud sissekanded mida ma loen, ma lihtsalt ei mäleta. Elame nüüd Edmontonis, Raguli maja aga üürime teisi tube välja. Ärge talle öelge-kass magab mul külje all, vahepeal sügan, vahepeal ta norskab, nii mõnus. Tegelt tegime tast õue kassi, ja tuppa voodisse ta ei tohi üldse tulla, aga ma olen jälle haige ning ma üritan vana rahva tarkust taga ajada ning kassi energiast ammutada mingit ravi mõju. Tal nüüd oma crib garaažis, või kuuris, ei teagi kuidas seda kutsuda. Panime uksele ainult tema microchippiga avaneva kassi klapatsi, nii et saab õues hullata nii palju kui süda ihkab. JA väiksele Mišale nii meeldib. Tegelt ta saab kohe üheseks. Olen nüüd pikemat aega olnud kokk, mida ma olen täiel rinnal nautinud. Ragul on palju õpetanud ja juhendanud. Ilma temata ma vist poleks suutnud. Eelmisest suvest olen agentuuri kaudu tööl, saadetakse erinevatesse köökidesse, mis on nii äge olnud, ma mäletan, et olin nii õhinas igast uuest kohast, Mõned korrad hoiti mind kohtades 2 kuu kaupa, mis oli hea. Sain nii palju juurde õppida ning oma silmaga näha, kuidas erinevid meetodeid kasutatakse jne. Enne eelmise aasta jõule suri vanaema ära, nii et lendasin Eestisse oodatust varem. Mul oli hea meel, et sain kohal olla ja ta ära saata. Olin 3 nädalat ära, ja ma ei tea...paljud mu mõtted ja seisukohad muutusid peale tagasi tulemist. Asjale ei aidanud kaasa see, et otse loomulikult jaanuari kuus pole väga agentuuri kokkadele tööd, sest igal pool on nii vaikne, nii et neil polnud mulle tööd anda ning siis tegin ma oma seljale kuidagi nii haiget. Tundus nagu ma oleks pool elu siruli vedelenud, tegelt vaatasin just kalendrisse üks päev, see pool elu oli tegelt 1 nädal. Aga sain tööd niiet läksin siis tagasi tööle ja töötasingi läbi mega valude. 2 nädalat veel valud kestsid. Ei saanud trennis käia, olen nüüd suur ujuja, kuid ka ujumine oli nii valulik. Pidin kannatlik olema. Lõpuks kui tundus, et okei nüüd saab trenni tegema hakata, siis jäin haigeks, ja no täiega. Ja mul on see, et ma nii naudin trenni tegemist ja see on mu escape ükskõik mis halvast. Nii et koppa hakkas vaikselt ette viskama. Ja ma avastasin, et mulle agentuuri töö üldse ei istu enam, või mind lihtsalt saadetakse sellistesse kohtadesse. Peale mänedžeri olemist mul oli just hea meel, et oh ma ei pea üldse oma ajusid kasutama, paberi tööd tegema, admini tööd tegema, lihtsalt teen seda mida öeldakse. Aga nüüd see käib nii ajudele. Ma ei taha enam olla see, kellele kogu aeg öeldakse, mida teha, vahepeal passid seal nagu tola, sest mitte midagi pole teha, öeldakse et tööta aegasemalt. MA EI OSKA. I wanna get back in the game. Nii et olingi CVsid saatnud jaanuari ja veebruari kuus. Mu sünnipäeval, 6ndal veebruaril oli töö intervjuu, läksin neile nii hästi peale, et koha peal pakuti tööd. Siin kodu lähedal mul üks kool, lähen köögi mänedžeriks. Halleluuja. Esiteks ma olen uuest välja kutsest nii õhinas, uus tiim, uued inimesed. Aga ka see, et see on nii lähedal. Autoga 10 min võibolla. Ma ei suuda enam ühistranspordiga käia lihtsalt. Vahepeal käisin North Finchleys ühes lasteaias tööl autoga. See oli lihtsalt parim asi maailmas. A kesklinna poole väga autoga ei sõida, see on lihtsalt nii kulukas ja istuksid enamik aja ummikutes. Täna just helistati, et järgmine esmaspäev algab töö, jessss. Kuna tegemist on kooliga, selle pärast on see palkamise protsess nii pikk. Helistasin ennast täna haigeks, sest juba eile ei olnud tööl mul just kõige parem olla. Tsillin ja joon teed. Homme ka tööle ei lähe, kuid see eest lähme telkima. Eeeeek. A meil on varustust täiega palju, nii et ei tohiks probleemne olla. Ragulil on laupäev ja pühapäev mingi kursus, ma siis samal ajal kondan Kentis ringi, seal palju mõisasid ja losse. Või võibolla otsin mingi kohviku, ei tea veel. Kent is my oyster!