2023 aasta algus

On vahele jäänud nii mõnedki aastad ning paljud mõtted blogis edasi kirjutada, kuid enamik kordadest tundus see nii mõttetu ning siis polnud mul läpakat ning siis tundus see veel parem põhjus olevat. Nüüd mul uhke tablet, mis mul just maha kukkus ning bluetoothi kaudu töötav klaviatuur ei tahtnud enam töötada. Mõned off ja on võtted ja voilaa. Ma lugesin kirjaniku Amanda Prowse´i elulugu ning see ajendas mind siia, sest olgem ausad, paljud sissekanded mida ma loen, ma lihtsalt ei mäleta. Elame nüüd Edmontonis, Raguli maja aga üürime teisi tube välja. Ärge talle öelge-kass magab mul külje all, vahepeal sügan, vahepeal ta norskab, nii mõnus. Tegelt tegime tast õue kassi, ja tuppa voodisse ta ei tohi üldse tulla, aga ma olen jälle haige ning ma üritan vana rahva tarkust taga ajada ning kassi energiast ammutada mingit ravi mõju. Tal nüüd oma crib garaažis, või kuuris, ei teagi kuidas seda kutsuda. Panime uksele ainult tema microchippiga avaneva kassi klapatsi, nii et saab õues hullata nii palju kui süda ihkab. JA väiksele Mišale nii meeldib. Tegelt ta saab kohe üheseks. Olen nüüd pikemat aega olnud kokk, mida ma olen täiel rinnal nautinud. Ragul on palju õpetanud ja juhendanud. Ilma temata ma vist poleks suutnud. Eelmisest suvest olen agentuuri kaudu tööl, saadetakse erinevatesse köökidesse, mis on nii äge olnud, ma mäletan, et olin nii õhinas igast uuest kohast, Mõned korrad hoiti mind kohtades 2 kuu kaupa, mis oli hea. Sain nii palju juurde õppida ning oma silmaga näha, kuidas erinevid meetodeid kasutatakse jne. Enne eelmise aasta jõule suri vanaema ära, nii et lendasin Eestisse oodatust varem. Mul oli hea meel, et sain kohal olla ja ta ära saata. Olin 3 nädalat ära, ja ma ei tea...paljud mu mõtted ja seisukohad muutusid peale tagasi tulemist. Asjale ei aidanud kaasa see, et otse loomulikult jaanuari kuus pole väga agentuuri kokkadele tööd, sest igal pool on nii vaikne, nii et neil polnud mulle tööd anda ning siis tegin ma oma seljale kuidagi nii haiget. Tundus nagu ma oleks pool elu siruli vedelenud, tegelt vaatasin just kalendrisse üks päev, see pool elu oli tegelt 1 nädal. Aga sain tööd niiet läksin siis tagasi tööle ja töötasingi läbi mega valude. 2 nädalat veel valud kestsid. Ei saanud trennis käia, olen nüüd suur ujuja, kuid ka ujumine oli nii valulik. Pidin kannatlik olema. Lõpuks kui tundus, et okei nüüd saab trenni tegema hakata, siis jäin haigeks, ja no täiega. Ja mul on see, et ma nii naudin trenni tegemist ja see on mu escape ükskõik mis halvast. Nii et koppa hakkas vaikselt ette viskama. Ja ma avastasin, et mulle agentuuri töö üldse ei istu enam, või mind lihtsalt saadetakse sellistesse kohtadesse. Peale mänedžeri olemist mul oli just hea meel, et oh ma ei pea üldse oma ajusid kasutama, paberi tööd tegema, admini tööd tegema, lihtsalt teen seda mida öeldakse. Aga nüüd see käib nii ajudele. Ma ei taha enam olla see, kellele kogu aeg öeldakse, mida teha, vahepeal passid seal nagu tola, sest mitte midagi pole teha, öeldakse et tööta aegasemalt. MA EI OSKA. I wanna get back in the game. Nii et olingi CVsid saatnud jaanuari ja veebruari kuus. Mu sünnipäeval, 6ndal veebruaril oli töö intervjuu, läksin neile nii hästi peale, et koha peal pakuti tööd. Siin kodu lähedal mul üks kool, lähen köögi mänedžeriks. Halleluuja. Esiteks ma olen uuest välja kutsest nii õhinas, uus tiim, uued inimesed. Aga ka see, et see on nii lähedal. Autoga 10 min võibolla. Ma ei suuda enam ühistranspordiga käia lihtsalt. Vahepeal käisin North Finchleys ühes lasteaias tööl autoga. See oli lihtsalt parim asi maailmas. A kesklinna poole väga autoga ei sõida, see on lihtsalt nii kulukas ja istuksid enamik aja ummikutes. Täna just helistati, et järgmine esmaspäev algab töö, jessss. Kuna tegemist on kooliga, selle pärast on see palkamise protsess nii pikk. Helistasin ennast täna haigeks, sest juba eile ei olnud tööl mul just kõige parem olla. Tsillin ja joon teed. Homme ka tööle ei lähe, kuid see eest lähme telkima. Eeeeek. A meil on varustust täiega palju, nii et ei tohiks probleemne olla. Ragulil on laupäev ja pühapäev mingi kursus, ma siis samal ajal kondan Kentis ringi, seal palju mõisasid ja losse. Või võibolla otsin mingi kohviku, ei tea veel. Kent is my oyster!