Newbury/Oxford

Eelmine teisipäev käisime Newbury's. Tegelt seal pole midagi uhket, a Ragul alustas NVQ 5 kursust. Ja mul oli agentuuri tööst nii siiber ja sellest, et ma pean neid taga ajama, et mingeid vahetusi saaks. Kammoon, 3 agentuuriga ühinenud ja ükski ei suuda ennast kokku võtta. Niisiis mõtlesime, et sel asemel et Ragul kaks päeva Nebury'sse üksi sõidaks ja tagasi, et võtame hotelli ning ma siis sel ajal ,kui ta tarkust pähe taob, ma sõidan niisama ringi ja vaatan, mis toimub. Mul oli vaja uue tööga seoses teha hästi palju koolitusi nende portaalis, nii et vahepeal tsillisin kohvikutes, ja nii mul vaikselt kõik koolitused tehtud said. Teisipäeval check in oli alles kell 14.30 nii et tsillisin niisama Newbury linnas. Mis on imeväike. Suht üks pea tänav kõikide poedega. Siis tuli mul idee leida masssaazi koht, aga oh imet, isegi sellises väikses kohas ei saanud samaks õhtuks aega. Oh well. Aga see linn oli nii tore ja armas tegelt. Sattusin ühte salongi, Googlei sõnul seal oleks ka massaazi saanud. Selgus, et see naisterahvas, kes on juuksur, on ka küüne tehnik, massöör, ja mingite facial'ite ekspert. Ja ta võtab iga päev oma 2 koera endaga tööle kaasa. Nad olid niiiiiii nummid

Oh nad olid nii sõbralikud ja täiega lunisid paisid, kui ma ootasin, et too juuksur lõpetaks oma kliendi juuste värvimise. Ta oli ka fully booked, nii et kahju oli. Aga tema salong oli lihtalt nii hubane ja mõnus. Hästi tore õhkkond. Mina kui endine juuksur olin isegi veits kade, aga samas mõtlesin et just sellist salongi oleks ma endale ka tahtnud. Plus koerad. Siis käisin veel linnas ringi, sealt jookseb ka kanal läbi, tuli ka meie paadi igatsus, aga such is life. Siis leidsin mingi pargi, kuhu jalutama minna, see oli lihtsalt nii imelik. Selline tunne, et Maze Runnerisse ära eksinud. NAgu hästi lage maastik kadaka põõsastega, et nagu meri oleks pidanud mu loogika järgi lähedal olema, aga no me olime mere äärest üsna kaugel.

Ja kaugelt oli näha mingid imelikud punkrid. Lähemale jõudes oli nende kõrval kiirabi autode parkimisplats, ja hakkas samada, helistasin siis suures hädas hotelli, et kas saan varem check in'ida. Nende jaoks oli okei, nii et käisin Sainsbury'st läbi, ning läksin ruttu sooja teki alla telekat vaatama haha. Tegelt see hotell on üli äge, Donnington Grove Country Club. See mingi hull estate. Saab golfi mängida, seal on järvekesed luikedega, kuskil mingi loss jne. Tegelt järele mõeldes täpselt nagu mu ülikooli campus, a veits uhkem. Kell 5 läksin Ragulile järgi. Ta nii naljakalt tee ääres ootas nagu koolilaps. Läksime linna sööma. Ta sõitis, a ma juba täpselt teadsin kõiki teid ja parkimiskohti nagu vana kohalik ise. Sõime Cote'is, no sinna pole ammu sattunud. Aga ikka ei vedanud alt. Mõnus oli. Järgmine päev olin hakkamist täis, kuni me sammud õue seadsime. LUMI. no jumal, ma saan aru ,et euroopas on see normaalne või noh suht tavaline, aga mikkkks UKs.

Tegelt oli täiega ilus seal estate'is,aga mu suurim mure oli Oxfordi sõita ja seal kuidagi Raguli autoga hakkama saada. Õnneks teada on, et suured teed on väikseim mure lumega seaoses. Seee lihtsalt sulab nii ruttu, kuna nii palju autosid sõidab. Otsustasin siis ikkagi minna ja oma faking eluga riskida, sest nii pea kui ma suurele teele sain, üks rekka lihtsalt keeras ette 0 kiiruselt ilma suunatuleta, samal ajal kui ma 70 miili tunnis sõitsin. Ok siis. Ma ausaõna arvasin, et okei seekord panen küll matsu. Ja ma olen veendunud, et ma ainult sellepärast nii ruttu pidurdasin, et Ragul enne telkima minemist vahetas kõik oma rehvid ära. Ja ilm oli lihtsalt niiiiii sitt. No muidugi pole üldse nii palju kurta, kui autoga sõidad ükskõik kuhu ja saad ju kohvikutes või ükskõik kus varjus olla. A veits kahju oli, et olin Oxfordis ja ei näinud üldse nii palju kui oleks tahtnud. Muidugi käisin Oxford University Museum of NAtural History's, kus on lihtsalt niiiii palju mida näha. Igasugustest ajastutest asju/ehteid/rõivaid/relvu/loomade ja lindude topised. Ma mäletan eelmine kord, kui käisime ja kui ma olin noorem ja rumalam ja naiivsem. Mõtlesin, et oh nii äge, et on selline võimalus nii palju asju näha. Siis mingi aeg mu elu jooksul mingi vestluse käigus ma avastasin, et oh issand britid ju käisid ja võtsid vägisi maid omale ja lihtsalt võtsid inimeste asju, mida endaga tagasi tuua, et uhkustada. Nii et see kord ma vaatasin hoopis teise pilguga. See suur tuba, mis neil on, on mu meelest väga impressive, aga see pimedam ala, kus vitriinide taga uhkelt istub igasugust nodi, ma lihtsalt kujutasin ette, kuidas neid lihtsalt võeti inimestelt ära. Ja mõelda, et vanasti oli kõik ju hand made, ja kõik võttis aega ja vaeva, ning et see lihtsalt käest ära võtta.

Ma just sain ühe heegelduse projektiga ühele poole, ja olgem ausalt, ma oleks valinud teised värvid ning võibolla rohkem planeerinud, kuidas muster välja tuleb, aga mul oli lihtsalt igav. Ma ei oska enam niisama olla ja niisama näiteks telekat vaadata, tundub nii mõttetu kui ma samal ajal näiteks ei heegelda. Ja kui nüüd mõelda, et ma tegin Novebri algusest saati sellist tekki, mida ma üldse igavuest alustasin ja pole üldse nii invested sellest, ja et keegi murraks umbes mu ukse maha ja selle lihtsalt vägisi endaga kaasa võtaks, ma oleks mega pissed lihtsalt.

Nagu kogu see aeg ja vaev....Etsys ma olen kindel, et keegi müüks seda £500. See on mu double bed suurusega, aga väiksem kui mu double duvet. Sõitsin suures eluohus tagasi Newburysse teades, et me jääme täiega ummikusse nii et ma juba varakult sisemiselt nutsin. Ja ausalt sellel teekonnal lihtsalt ei tundunud lõppu olevat. Terveeeee teeee ummik venis, mingit faking lörtsi sadas ja oli lihtsalt õudne. Aga what doesnt kill you makes you stronger, nii et nüüd kui ma terve 35 miili üks ots oma uue tööga seoses koolitusel käin (oma autoga btw), siis see tundub nii tühine. Eile oli küll 50 miili tunnis tuul, nii et mul terve aeg tundus, et auto võtab tuule alla, nagu tuulelohe ja lendab lihtsalt ära. Aga see ausalt tundus nii tühine selle sita Eelmise nädala ilmaga. Nüüd olen jah officialy uues töökohas, mulle siiani täiega meeldib. Olen koolitusel ühes teises koolis, ja 3 nädala pärast siis oma kööki. Siis 35 miili asemel saab 2 miili sõita. Ma nii loodan ,et ma laisaks ei muutu, ma saaks ju ka rattaga tööl käia nagu vanasti London Energys. Ma nii tublisti üldse viiamsed 4 päeva kas ujumas või jõusaalis käinud, a täna ma lihtsalt ei suutnud. Peale koju jõudmist ma mäletasin, et pidin Miša ravimid ära tooma looma arsti juurest, nii et pidin uuesti autosse hüppama ning god have mercy on my soul, MIKS on Edmontonis nii debiilsed sõitjad. Ma olin nii väsinud ja nii väga tahtsin juba oma veini juua. See oli esimene kord, kui ma ei pidanud Mišat kaasa võtma, sest ta juba homme saab 1 aastaseks. Lihtsalt pidin tooma ta ussi ja kirbu ravimid. Võib olla Miša oleks pidanud muga autos olema, et ma rahulikult sõidaks. Next time. Seniks nautigem veini, head mussi või seriaali. Muide ma täna peale poolteist aastat selle sama auto ja kogu selle kaasas käivaga sõitnud, ning esimest korda ühendasin Bluetoothiga ning sain kuulata oma mussi nagu Nirvana mitte seda sama jama igast raadio jaamast. Homme hommikul on RHCP plaanis