Uus töö ja kevad

Mul nüüd läks teine koolitusnädal mööda. Siiani täiega meeldib. Koolitus on ühes koolis, mis on 35 miili kaugusel, Baldock või mingi sellise nimega väike linn. Õnneks kuna hakkan kell 6 hommikul liikuma ning enne 3 pärast lõunat, siis ei jää ummikutesse kinni. Ja enamik tee on kiirtee, nii et läheb ludinal. Ja nad maksavad mulle 45 penni miili eest, sealt koguneb päris palju miile. Üleeile käisin oma koolis külas. Niisama, et tiimiga kohtuda ja näha, kuidas nad seal asju teevad. Sain oma uniformi kätte. Jessss esimest korda elus musta värvi koka jakk. See näeb nii ilus välja. Ja üldse iga kord, kui uued uniformid saada, siis on nii mõnus tunne see. Aga lugesin kokku, et palju mul neid jakke on, 22 tükki! Ei raatsi ära ka visata, äkki on vaja kunagi haha. Eelmine nädala vahetus sain Lyga kokku, kes hoiatas, et on veel külmetusest paranemas, et teeme vaikse õhtu. No pole probleemi. Läksin ta juurde alguses veini pudel kaenlas. Ja jõime selle ikkagi kahe peale ära. Siis läksime välja sööma, Ly teab ju kus kõik head kohad Camdenis on. Seal võtsime veel veini, ning peale söömist ta pakkus välja edasi minna. NAgu excuse me ma sain aru, et sa oled haige, aga kuna mul kiiret polnud ja polnud teda nii ammu näinud ning catch up'imist oli palju, et läksime kõrval olevasse pubisse. Kes Camdenit vähegi teab, siis see on see kollast ja sinist värvi pubi nurga peal, mis näeb välja nagu sinna pole ükski klient uksest sisse astunud 15 aastat vähemalt. A tegelt ta on mind sinna varem ka viinud ja täiesti norm on. Sattus olema ka St Patricks Day, aga klientuur oli täiega rahulik ja korralik. Lõpuks jõime vist mõlemad veel 4 õlut, ma pole julgenud panga arvet vaadata. Südaööl hakkasin siis kodu poole minema. Läksin kahe bussiga, mis oli suht okei isegi, sest liiklust polnud. Järgmine päev igatahes mul oli mega halb olla ja veetsin terve päeva voodis. Ly läks tööle, ma ei tea kuidas ta suutis! Olen iga päev tublisti trennis käinud. Enamjaolt ujumas, ning kolmapäeva hommikul tuli idee visata jõusaali asjad autosse, et kuna ma tagasi teel sõidan sealt nagunii mööda, et teen jõusaalis hoopis väikse workouti. Täna hommikul käisin ka ujumas, nii mõnus kui saab hommikul käia. Peale seda käisin Range'is shoppamas. See on nagu mega suur Home Bargains. Mul oli nimekirjas 4 asja, aga lõpuks oli ikka korv täis ja oli vaja kõik vahed läbi käia. Seal lihtsalt nii palju vajalikke asju. Ostsin ka metall võred, et panna kuuris midagi ette, et kass seal meie asjade poole peale ei läheks.

Ma tegin lõunaks omale breakfast burrito chorizo ja munapudruga. Jätsin asjad lauale, sest kuna kass enam majas pole, siis ma olen harjunud, et võib asju ripakile jätta. A jätsin aia ukse lahti ,sest nii mõnus ilm on täna. Tagasi kööki tulles nägin, et ta oli terve vorsti põrandale vedanud ja mingi veerand ära järanud sealt. oeh. Sõin ja nautisin kohvi päikse käes. See on esimest korda, kui ma olen saanud see aasta niimoodi aias istuda. Nii mõnus oli! Ja kass terve aeg chillis minuga.

Ly tahab Mišat tulla vaatama, ma unustasin ära, et polnud talle öelnud, et me kassi võtsime. Ta nii suur kasside fänn. Aga ma hoiatasin, et ta on sjuuke dickhead, pole üldse sõbralik. Isegi täna peale mu chorizo röövi, ja aias kogu aeg nühkis ennast mu vastu, aga kui läksin paitama, siis ründas. Ta on nii metsistunud õues elades. Aga samas on nunnu ka. Eile mul oli kõige õudsam sõidu kogemus. Hakkasin koolituselt tagasi sõitma, aga waze juhatas mu suurelt teelt teises suunas, ju olid siis ummikud. Lläksin külade vahelt ja üli käänuliste mäest üles-mäest alla teelt, kus on lubatud 60 miili tunnis sõita. No kammoon. Ja eelnevalt ma oleks ringteel peaaegu matsu pannud, sest mul pidurdades hakkas ABS tööle, mis oli nii imelik ja hirmuäratav. Ja peale seda pidurid töötasid nii imelikult. Ja nii ma siis higistasin seal country lane'sidel. Sain lõpuks teele, mis Londonisse ja suht mu koduni välja toob. Siis hakkas megalt sadama ja tuul tõusis ja üks hetk, kui ma kiiremal rajal olin, tuul lihtsalt lükkas mu autot külje pealt ja auto liugles. No thank you. Ülejäänud tee ma mõtlesin, et isegi kui ma teerulli taha kinni jään, mis 30 miili tunnis sõidab, siis so be it, surma hirm oli lihtsalt. Ma tõsiselt oleks peaaegu nutma hakanud üks hetk. Koju jõudes jõin närvide rahustuseks paar õlut ära, huuuh, need tegelt aitasid. A tore oli kogu asja juures see, et vihm muidugi jäi järgi nii pea kui ma koju jõudsin, ning sain mälestuseks ühe ilusa pildi ka klõpsata