See lause nii kummitab mind, lätlased tegid enda rahandusministrist paroodia ja ma ei väsi naermast selle üle!!
Siin peab olema 21 aastat vana, et superliimi osta, aga see ei takistanud mind poundlandis seda saamast. Ma ütlesin müüale I'm twenty, aga teda vist väga ei huvitanud, KUIGI ta ise küsis.
Eile helistati mingist kohvikust, kuhu ma olin oma cv jätnud. Üldse ei meenunud, millisest kohvikust jutt. Täna käisin seal, leppisime kokku, et kolmapäeval on proovipäev.
Ma läksin jälle lolliks üritades taga ajada soodsamaid smsi ja kõnede võimalusi. Muutsin või noh, kohe muudan end T-mobile'iks ümber. O2 number jääb samaks. Nüüd järele mõeldes...ah äkki tasub ära.
Oh ja taas meenub eelnevast õhtust iga hetk midagi uut. Selle peale ütlen ma, et kõik teed viivad karaokeni. Ma ei saa aru, mitu korda ma endale lubama pean, et ma sinna enam kunagi ei lähe, nii et ma sellest ka kinni peaks. Masendav. Ja see karaoke onu ütles meie valitud Mika loo peale OU KAMMOON. Vähemalt oli James seal oma joogise jutu ja mäluga, very amuzing. Mul on tunne, et sellest kujuneb iga neljapäevane keiss kuulda ta suus täpselt ühte ja sedasama.
Nüüd olen sült edasi ja vaatan The House Bunny filmi, mille kohta ma ütlesin Mihklile ükskord, et mul on tunne, et see film hakkab ajudele, sest ma ei suutnud end lõpuks normaalselt väljendada. Mihkel ütles selle peale, et kõik filmid, mis me vaadanud oleme, hakkavad ajudele. Ma ei imesta ka, kui nendeks on mingid Onion Movie'd või Anchorman'id. Õhtul Matt teeb meile sööööööki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar