Korralik suve algus

Huuh, siin on nii kuum. 30 kraadi täna. Nii mõnus. Ma olen üks nädal tööl olnud peale puhkust, aga tundub kõvasti kauem. Ei olnud isegi nii stressirohke ega õudne, lihtsalt tundus nii pikk aeg. Meil oli köögis üks uus mänedžer, keda koolitatakse välja mingi koolitus mänedžeri poolt, nii et kohati oli lihtsalt väga väsitav. Käisin iga päev ujumas laupäevast saati. Avastasin, et reedel oli kell 4 Edmontonis üks saadaval ujumise sessioon. Ma ei saa kahjuks ükskõik millal minna, ja peab bookima. See oli nii ideaalne, sest ma oleks muidu vahele jätnud reedese ujumise, agaläksin otse töölt. Oli veel aega veidike ringi käia poodides. Läksin Pep & Cosse, leidsin ilusa kleidi, mida Nalita pulmas kanda. Kogemata jätsin rahakoti autosse, aga telefoniga saab ju maksta. Kahjuks see ei tahtnud töötada ja kui ma seal 57ndat korda proovisin, vahepeal hakkas mingi hull kammajjaa pihta seal. Kolm last olid üritanud riideid varastada, ja üks töötaja kiskus neilt nende koti ära ja siis need lapsed lihtsalt röökisid ja ajasid mööda poodi seda naist taga. Nad tundusid gipsyd olevat. Nii kahju, et lapsest saati sellised ollakse. Siis käisin ruttu ujumas ära, mu kaart kunagi ei tööta, nii et pidin selle ülbe naisega suhtlema. Siis mõtlesin, et hmm las ma olen ülisõbralik ja viisakas ja jutukas, ja ta kohe leebus. Ja ta on ainus, kes noori vahele võtab, sest mõnikord väravad on lahti, ja nad üritavad tasuta sisse saada. See töötaja ainuke, kes õiendab seal nendega, naljakas vaadata. Võtsin Asdast paar asja ning pudel veini, millegi pärast jõin ma terve pudeli ära õhtu jooksul. Võibolla selle pärast, otsustasin mega tügja kõhuga teha stroganoffi õhtusöögiks. Ostsin looma liha tükke, mis võttis niiiiii kaua, et pehmeks keeks. mingi 3 tundi, et lihtsalt mingi pasta roog ära süüa, jeesus. Eile oli nii paha olla. Magada ka ei saanud. Vaatasin Tour De Francei dokumentaali lõpuni, mis ajendas mind ikkagi jõusaali minema, mõtlesin, et ujumine oleks liiga riskantne olnud. Jooksin trenažööri peal, muideks tegin uue isikliku 3km rekordi, ning sõude masinaga tegin 2 x 500m. Kehvem aeg, kui vanasti, aga arvestades seda et mul oli pohmell ja ma pole nii kaua sõudmist teinud, siis polnud paha. Kodus istusin õues, lugesin raamatut, siis võtsin uinaku, sõin ja olin niisama. Nii tsill oli. Heegeldan ühte uut shawli, aeglaselt edeneb. Ragul ammu juba käib pinda, et me soetaks õmblusmasina, sest ta ei teadnud terve see aeg, et me oskan õmmelda, ja nüüd ma olen siin mõelnud, et võiks jah uuesti õmblema hakata, alati ei ole inspiratsiooni heegeldada. Singeri outleti lehel on igas hinnaklassis aledega masinad, lõpuks otsustasin ära ja peaks paari päeva pärast kohale tulema, jessss. Täna hommikul käisin oma kella 8 sessioonil ujumas, õues oli juba tol kellaajal 18 kraadi, wow. Üritasin just lugeda päikse käes, aga mingi 10 minutit pidasin vastu vist. Siis olin vilus edasi. Arvan, et lähen kinno, Ragul on oma kadettidega mingil aerutamis võistlustel.

ŠOTIMAA

Me lõpuks käisime Šotimaal! Arvutasime, et sõitsime kokku mingi 1200 miili. Noh olgem ausad, enamus sõidud tegin mina. Meil jälle puhkus koolist, nii et terve nädal on vaba olnud. Esmaspäeva hommikul kell 5 hakkasime minema Edinburghi poole, et siis saaks seal ikka natuke päeval aega veeta. Pauside ja vahelduva eduga jõudsime kell 2 linna. Läksime otsemaid Arthur's Seat'i, mis oli juba päris challangeing. Sest see on nii järsk ja tänu sellele on seal trepiastmed, mis teevad kogu asja palju raskemaks. Kuna ma olen päris usinasti trenni teinud viimased 4 aastat vähemalt, siis minu jaoks polnud suur probleem, aga Raguli jaoks oli raskem. MA ikka et, no ega Ben Nevis, mis oli kogu reisi point, ei ole nii hull, et see pole nii järsk ja seal pole astmeid selliseid. SIKE! See on faking järsk ja pool mäge on konkreetselt trepid ja astmed. Teine pool mäge oli lihtsalt hunnik lahtiseid kive igasugustes suurustes. Aga sellest hiljem. Arthur's Seat ja Edinburgh

Esmaspäeva õhtul sõitsime Stirlingusse, ning jäime sinna üheks ööks. Nii imelik oli seal tagasi olla, hästi palju on muutunud, aga samas nii palju on täpselt sama. Seal on nüüd Wetherspoons ja kõrval kohe Brewdog kah. Teisipäeval käisime mu linnakust ka läbi. Peahooned on täiesti ümber tehtud, nüüd on palju ägedam! Ja nägin, et nad teevad ühikaid ka ümber, mis on lahe. Peale ühikat sättisime end Ben Nevise suunas. Oli ära bookitud üks öö telklas. See oli mingi 1h40min sõit, aga võttis kauem, sest igal pool oli nii ilus, me kogu aeg peatusime, et pilte teha. OOOOoooo ja kui ühel hetkel highlandsidesse jõudsime, ma mõtlesin, et mul jääb hing kinni. See oli lihtsalt mega ilus. Pool ajast küll mõtlesin küll, et saame surma nendel käänulistel ja kitsadel teedel, aga samas ilus oli haha.

Telkla oli Ben Nevisele hästi lähedal ilusa jõe ääres. Mõnud tšill oli. Kolmapäeva hommikul võtsime siis selle suure matka kätte. Ben Nevis on 1345 meetrit kõrge, ja teekond sinna on mingi 8km, ehk et 16km edasi tagasi. Teadsime juba, et muidugi kuna tegemist pole tasase pinnaga, et siis läheb kõvasti kauem. Muidugi oli see kõige ilusam koht, kus ma elusees käinud olen, ühtlasi ka kõige kõrgem!! Aga ma vägagi underestimate'isin seda matka. Mul on alati mäest alla tulemine probleemsem, üles minek on käki tegu. Ma pole vist nii aeglaselt ennast kunagi liigutanud alla tulemisel, terve 8km, sest jalad ja põlved olid niiiiiii läbi omadega. Ma eelmiste matkade käigul ei saanud üldse kõndimiskeppide poindist aru ja mõtlesin, et ah see pigem lisa tüütus kaelas nendega vehkimine, aga ma olen suht kindel, et Ben Nevisel need päästsid mu elu. Ilma nendeta ma ei tea, kuidas ma oleks alla saanud. Siiamaani oleks seal vist. Koos nende keppidega ma tahtsin nutta lihtsalt. Aga ära tegime ja väga uhked enda üle!

Pärast matka sõitsime Loch Lomondi äärde, kus oli bookitud hotell üheks ööks. Kuna me polnud päev läbi söönud midagi normaalset, ainut snäkke, siis kõhud oli mega tühjad. Me helistasime seal linnas olevasse fish & Chipsi, nad hakkasid küll sulgema, aga ütlesid et ootavad meid ära. No kui kena nendest! Ja nad olid tõesti toredad. Me tellisime nii palju süüa, ja õlut, ja siis veel rohkem süüa ja veel õlut. Proovisime ära ka deep fried marsi šoksi, kle jumala hea oli! Ma sööks neid oksendamiseni vist. Töötajate ja teiste klientidega sai päris palju nalja, nii äge kogemus oli. Lõpuks läksime hotelli, plaan oli duši all käia ning siis alla baari minna. Aga baari plaanist ei saanud asja, sest me olime järsku nii ramp väsinud. Mõni ime. Vaade hotellist.

Palusime hilist check out'i, anti kella 12ni aega. A me läksime ära nagunii 10.30 juba. Ja pidasime pikalt plaani, et mida järgmiseks teha, ja probleem oli selles, et meil oli nii vaevaline käia, et kuhu me üldse niiviisi läheme. Käisime ruttu Glasgowst läbi, sõime seal kohaliku turu peal mega head hiina toitu ning siis hakkasimegi Londoni poole tulema. Ragul ei saanud üldse sõita, nii et ma paningi terve tee Glasgowst koju. Vahepeal tegime küll peatusi, aga see lihtsalt venitas reisi veel rohkem. Reedel me tšillisime, käisime kinos Hypnotic vaatamas, mulle täiega meeldis. Täna ma käisin hommikul ujumas, ning päeval istusin aias, lugesin raamatut ja askeldasin niisama. Järgmine mägi mille ette võtame, on Snowdonia, võibolla järgmine aasta, eks näis. Aga tavalisi matku teeme ikka edasi. Nüüd on plaan soetada paddle boardsid, saab need autosse visata ja endaga kaasa võtta.

Matkad

Mul jäi eelmine kord postitus lõpetamata, ning nüüd ma muidugi ei mäleta nii palju detaile, mis vahepeal kõik juhtunud on. Sellepärast ma hakkasingi uuesti kirja panema ning pilte lisama, et saaks vaadata ja mõelda et ahjaaa see juhtus, ja seal käisime jne. Oh well. Pildid on olemas ja üldpilt on olnud selline, et tööl on olnud päris norm, igast emotsioone on vahepeal läbi käinud kaasa arvatud see, et fuck this Im out. Aga ma ei taha alla anda, ego ei lase! Tegelt töö ei ole ise enesest üldse halb, aga osad töötajad, kes seal 20plus aastat seal tööl on olnud, on suht raske attitude'iga kohati. Aga elame üle. Peab olema palju kannatust ja sisestama endale, et rahulikuks jääda ning küll siis asja saab. Matkadel käisime päris mitmed korrad. Esimene kord oli meile üldse mitte kaugel Stansted Abbot lähedal, täpset kohta ei mäleta. Tean, et oli 16km, ja võttis 4 tundi. Mu matka jalanõud on küll Karrimor, ja suht uued, aga no suht kehvad. Ragulil olid ka tookord väga halvad Timberland'id. Teine kord käisime Cotswoldis, seal jäime isegi ööseks Gloucester'i. Ja viimane kord käisime Brentwoodis. Inglismaa maa kohad on nii ilusad!

Vahepeal sain valmis Karini tellitud padjapüürid, mis ta tahab oma stuudiosse patjade ümber.

Ja nüüd hunnik kassi pilte, sest ta on nii nunnu lihtsalt