neljapäev, august 30

Suvi läbi

Okei, mitte, et seda osa aastast oleks saanud suveks nimetada, aga ikkagi, läbi ta on. No peaaegu. Inimesed hakkavad vaikselt Stirlingusse tagasi tulema. Ja muidugi on mul aeg lõpuks oma kodumaad külastada. See aasta lükkus see jah septembrisse. Teisipäeval hüppan taaskord megabus'ile ning suundun Londonisse. Kolmapäeva hommikul lähme kõik koooos lennukile, mina, Karin, Ela ja Ly. JeeJeeee. ma ei tea, kas seda põnevusega oodata või mitte, sest see reis venib nii pikale. Nagu sihtpunkti saamine, aga mida iganes. Saab 9 tundi bussis oma mõtteid mõlgutada ning oma tegude üle järgi mõelda. Vaheldust on ju ikkagi vaja! Nii et nüüd ongi tööl veel viimsed jõupingutused ja siis ma ei pea pool kuud ühtegi kohvi tegema ega poolearulisi teenindama. Ei kurda. Pühapäeval on meil staff night out. Oh. My. God. Ma lihtsalt kardan! Esiteks, meid teades, milliseks me kõik koos muutume, teiseks-ma avastasin just hiljuti, et rumm ei lähe kohe mitte, sest siis hakkan ma lihtsalt käratsema ning õlu ka kuidagi ei istu (MIS TOIMUB?!?!), kolmandaks avastasin ma ka seda, et mul puudub igasugune taktitunne. Või siis vähemasti see osa mu mõistuses, mis sunniks mind enne mõtlema kui ütlema. Ma olen juba üsna mitu parajat pirni maha pannd. Kohutav. Eile ma tööl lõpuks ütlesin Mattile, et PALUN AITA MIND ja et ta sunniks mind vait, kui ma midagi ütlema tahan hakata kuid tema arvas, et nii on palju lõbusam. Las siis Piret teeb marki maha ja ma mainin, et KOGEMATA solvab kõiki. Tegelt võiks vist ise ennast rohkem jälgida, aga nagu siiamaani näha on olnud, siis sellest pole mingit tolku. Nii et peaks tulema põnev õhtu! Ja siis järgmine päev saan ma rahus piinelda, ning siis lähengi Eeeestisse. Ja loodetavasti saan rahu ja vaikust. Ja ainult kõike meeldivaid asju. Mis rõõm on kõiki näha. aaaa ma sain ühtlasi just oma tunniplaani teada. See ikka iga semestri järel läheb aina etemaks. Loomulikult on mul ainult 3 ainet nagu alati on olnud. Ja nädalas on mul 3 seminari ja üks loeng. Pole paha. Ja ma suutsin vähemalt oma elu nii palju organiseerida, milleks mul oli terve suvi aega, aga ega siis milleks olulistele asjadele mõelda....igatahes ma kirjutan lõputöös karakteritest filmides, kellel on lõhestunud isiksused või identiteedi probleemid või isiksusehäired jne. Ja siis kuidas vaatajele nende lugu on edasi kantud. Mul seda ideed kõvasti lihvida vaja. A tunne on mul selline nagu oleks mingi elusuuruse töö juba ära teinud. Vähemalt on idee olemas. Kuna Laura tuli üleeile tagasi, otsustasime minna Settle Inn'i õllele. Seal juhtus olema folk music night. Issssand kuidas ma jumaldan seda muusikat! Ma tahaks konkreetselt seal pubis elada. Igatahes, ajasime juttu ning viisime üksteist kurssi. Ja siis hakkas muga juttu ajama üks mees. Nagu kõik ülejäänud siin linnas, teavad kõik teda nägupidi ning tal on vend, kellel sama kuulsus. Ja kuna see eile õhtune tüüp nägi, kus ma elan, sest ta tegi mu naabritega suitsu õues, kui ma koju tulin, siis hakkas ta eile küsimustega pommitama teemal inimene meie naabrite katusel. Kunagi KArita purjus peaga kukutas telefoni aknast välja ja kuna meie naabrite maja on madalam, otsustas ta mööda katust turnima hakata. Ja nagu nüüd selgub, siis suht mingi iga suvakas ka teab sellest. Nice. Stirling on juttude levimise poolest lihtsalt väikseim koht üldsseee

laupäev, august 25

Liisi külaskäigust ja post-Liisi külastuskäigust

Jaaa, mul käis Liisu külas. Nii sündmusterohke nädal oli. Ma olin lõpuks megaläbi omadega. Pole varem jõudnud kirjutada, ta tegelt lahkus juba teisipäeva varahommikul. Käisime Stirlingus ringi, näitasin talle ilusaid paiku. Muidugi ei puudu to do listist Duski minek. Väga tore ja mälestusväärne õhtu oli. Osad tulid külla, dringitasime koos, ma suutsin selleks hetkeks muidugi natuke liiga švipsis olla ning ei andnud kohati üldse aru, mida suust välja ajan. Duski minnes oli Liis suht kultuuri šokis, aga talle ikkagi meeldis. Järgmine päev saime lõpuks kell 2 päeval end välja loivatud, külastasime kohvikut ning ajasime juttu. Ülejärgmine päev oli taas jaksu end pubi poole seada. Outbackis sõi Liis mingit burksi ja chipse ning mingi hetk ühinesid James ja Daniel. Meil joppas nii palju, et saime tasuta känguru liha maitsta ning tasuta šotte juua!!! Täiega tore oli ja lõpuks läks pidu meie pool edasi, selleks hetkeks oli Miriam ka platsis. Ma tunnen end kui maailma parim host, sest meil oli mingi miljon alkot järgi jäänd mingitest aegadest. Mängisime mingeid tobadaid joomismänge, millele ma lihtsalt pihta ei saanud, nii et ma kas lakkamatult naersin või olin sunnitud jooma. Ja muidugi siis oli "never have I ever" mängu kord. VIHKAN! A no mingi hetk oli mäng seal maal, et me isegi ei mänginud seda vaid vabatahtlikult jagasime eriti piinlikust tekitavaid olukordi oma elus. Magama sain ma kell 7 ja äratus oli juba kell 9. Nice. Ma tõesti ei tea, mis nipiga ma selle päeva üle elasin. Läksime Liisiga veel lossi ka, aga kuna ma olen seal juba mitu korda käinud, ei viitsinud ma sellise huviga ringi vaadata ning lõpuks pidin tunnistama, et oleks vist aeg koju minna ja pikali heita. Liis vaatas veel ringi ning naases kah. Siis üks päev käisime Edinburghis festivali üle kaemas. Nii palju inimesiiiiii. Läksime kahele stand up comedy show'le. Üks oli mees, kes jagas oma lugu temast ja tema isast ning nende läbisaamisest. Väga südamlik oli, ja naljakas oli kaa. Ning teine show oli 2 noormeest, kes ajasid juttu ning vahelduseks laulsid. See oli ka megakift. Nad on The Not Quite Quartet. Kes vinnib, võib järgi vaadata. Lõpuks tuligi aeg, mil Liisu pidi koju minema ja ülejäänud nädal ma olengi suht tööl olnud aint. Üks õhta käisime peol ka. Pre drink'isime James'i ja Daniel'i juures, kus tutvusin nii mõnegi nende sõbraga. Kõik väga toredad inimesed. Lõpuks nagu ikka oli Duski mineku aeg. Tantsupõrandal andsid näole mingid tüübid, kellest üks oli kunagi püsiklient neil ning kui ta mind nägi, tegi ta hiiglama suure žesti ja karjus PEDROOOOO. Ja siis mul meenus, mis teda ajendas seda tegema. Nimelt kunagi megaammu üks vanemapoolsem mees küsis kohvikus, mu nime ning järgmine kord kui tuli, kutsus mind Pedro'ks ja ütles et see on nagu English equivalent minu nimele. Ja siis ta ikka üsna kaua kutsus mind sedasi. Lõpuks ta jättis selle õnneks järgi ning ma isegi ei mäletanud seda enam. A ma olin sellele püsikale, kes Duskis oli, rääkinud selle loo ja ta mäletas. Hämmastav. Ja üldse nii tore oliiii selle seltskonnaga. Nüüd ma saan aru, miks Daniel iga jumala kord juba 3 päeva enne pidupäeva facebookis kuulutama hakkab, et varsti on Duski minek. Neil nii ägedad sõbrad lihtsalt ja alati saab nalja. Lõpuks oli vist one jagerbomb too many ja olin sunnitud ütlema jookidele ei, hehe kaine mõistus. Hiljem läksime jälle nende juurde, kust ma lahkusin kell 4 ja ärkasin kell 8. JA pidin tööl olema kell 11.30 ja seal terve päev olema. Aga no ausalt, see oli midagi erakordset-mul ei olnud pohmelli! Ja väsimus ka nii suur ei olnud. Kui ma ükskord koju jõudsin vajusin momentaalselt ära. Niiiii hea oli ärgata. Ning siis loomulikult tööle jälle minna ja nüüd ongi taas jälle nii hea meel voodis vedeleda. Natukene veel ja siis ma juba kodupoole teel, jeeejee. Pärast Eestit olen natuke vist Londonis ka, meeeeeldib.

laupäev, august 11

Mul on rohkem sotsiaalelu olnud kui ma arvatagi oskasin. Enamik ajast siiski tööl olnud, kuid sellegi poolest. Üsna sündmuste rohke nädal seljataga. Nii heas kui mitte nii heas mõttes, ma hirmuga mõtlen, et üks päev on veel jäänud, mil see nädal lõppeb. Üks päev, kui ma tööl mõtlesin et ma saan stressirabanduse, oli mul peale seda ränka elu ikkagi viitsimist midagi teha. Ana'ga plaanisime filmiõhtu ning ta võttis oma megailusa sõpsi Alexi endaga kaasa, kes on ühtlasi meil püsiklient. Tüdrukud jõid veini, Alex oli niisama ning vaatasime Inside Man'i. Väga chill oli. Kolmapäeval kui me saatuslikul viisil palka saime, tekkis idee peale oma vahetusi Matt'i ja Lauraga pubisse minna. Istusime päikse käes ja nautisime head õlut. Mingi hetk ühines meiega pohmas Miriam, lühidalt ajasime juttu ja siis läksime üle tee Brea restorani sööma. MAAILMA PARIM BURGER. muud mul öelda pole. Ja kuna me hakkasime alkot tarbima eriti tühja kõhu peale, olime me lõpuks üsna vintis, siis oli aeg minna edasi City Wall pubisse. Väga õigesti ajastatult pani Chris samal ajal kohvikut kinni ning meil õnnestus ta kaasa meelitada. City Wall'is istusime üleval beer gardenis, polnud aimugi, et see seal eksisteerib. Jututeemad on nüüdseks hägusad, kuid endiselt mu töökaaslased on haiged inimesed! Väljapool tööd nad vähemalt ei tee nad mu üle nii palju nalja ja ei pane mind maailma piinlikemaisse olukordadesse. Seal saime alet, sest sealne mänedžer on meil püsikas, jesss. Igal poole keegi teab meid, kohati on kerge kuulsuse tunne. Samas Stirling nii megaväike koht, nii et ma arvatavasti pingutan üle hetkel. Aga ikkagi. Pärast veel mingeid jäägerbombe oli aeg seal maal, mil Matt pidi Outback'i kellegi üllatussünnale minema ja eks me siis läksime kaasa. Ja ei teadnud ka seda, et Outbackis teine korrus on. Selgus, et tean sünnipäevalist, natuke aega olime seal ja edasi läksime alla korrusele, kus sattusime järjekordse püsika otsa, kes üksinda jõi ja loomulikult kutsusid poisid ta meie lauda. Ma ei taha isegi teada, mis jutte me talle kokku rääkisime. Lõpuks kui oli aeg koju minna, otsustas Matt mu pool edasi juua. Hankisime, ma olen üpris kindel et ebaseaduslikul viisil, alkot ning hakkasime chatroulette'is mingite inimestega rääkima. See oli üks haigeim kogemus mu elus. Järgmine päev polnud kuigi meeldiv. Mitte kellelegi. Ja mul oli vaba! Ja tollest järgmine päev ka, ehk siis eile. Käisime Ana'ga pargis, sain 20 minutit päikest ja juba tekkisid päevitusrandid, nice. Õhtul tegime meie pool süüa, enne käisime Aldi'st läbi ning me suutsime kahes järjestikuses VÄGA awkward ja ebameeldivas olukorras olla. Üks kestis tema puhul ning teine minu, mõlemal juhul on asi loomulikult poistes. Ja muidugi olukorras, mis teda rohkem puudutas, suutsin mina see olla kes veits pange pani. Kuradi vastassoo olendid, kohati mul pole lihtsalt sõnu ega aru. Ja siis oli õhtu väga meeldiv kuni mõne huvitava pöördeni, aga no mida iganes lihtsalt. Täna olin ka tööl, mul jäävad vist mõndade inimeste kullipilgud elulõpuni meelde... Ja Benji lõpuks tõi mulle oma kõlarid! Ma juba mitu kuud oodanud neid, ta sai endale mingid megad surround sound asjandused ning pakkus, et annab enda vanad ära. Hea meelega ütlesin jaa. Ma teadsin, et üks päev tasub see ära, et ma veel kõlareid ostnud pole, YESS. Vahepeal oli tööl nii faking vaikne ja igav, et otsustasime poisid jätta leti taha ja läksime ise õue päikse kätte istuma. Nautisime seda hiilgust ja ühel hetkel märkasin ühel aknal üht noormeest suitsetamas. James elab suht üle tee meie kohvikust, ma tundsin ta käe järgi ära! Saatsin ruttu sõnumi, et kas ta teeb aknal suitsu, mille peale ta ehmatades pea aknast välja pistis ja skännis tervet tänavat. Lõpuks kui ma natuke aega suursuguselt kätega vehkisin, nägi ta mind, lehvitas vastu, siis pistis Daniel oma pea välja ja näitas sõrme. Kena. Aga ma ei saanud vastu näidata, sest ma olin klientidest ümbritsetud ja mõtlesin, et vast hoian vähe viisakamat suhtumist. Homme olen Miriamiga koos meie köögikeses tööl paninisid ja flatbread'se vorpimas ja siiiiis ongi esmaspäev ja Liisikene tuleb külla!!!!!!!!!!! Mu uni on isegi häiritud, vot nii väga ootan!

laupäev, august 4

Üksinda jäetud

Karita läks Eestisse, nii et ma nüüd täitsa üksinda kodus. Kuna kõik see peo sitt, mis üks teise järel siia kerkis, jäi minu kaela, siis otsustasin eile kõik ära koristada. No ma olin ikka nii uhke enda üle, et pidin köögist panoraampildi tegema ning kavatsesin seda internetis levitama hakata, kuid siis ma mõtlesin, et võibla tundub veits hale ja rõve ning inimestel võib tekkida igast ettekujutusi meie korteri tavaolukorrast, mis nähtavasti oleks ka tõsi...nii et jätsin pildid enda teada, aga lihtsalt mainin, et köök suht särab. Aga loomulikult mitte kauaks. Veel tollest klubiõhtust-mulle tuli feissari postkasti kiri kelleltki tundmatult, et ma kaotasin oma juhiload Duskis ära ja ma juba arvasin, et ma suurest alandusest pean Duski päise päeva ajal astuma, et see sealt kätte saada, aga ei-maailmas ikka mõni hea inimene leidub, kes su juhiloa üles nopib, eeldab, et omanik on üliõpilane ning selle peale viib load linnaku poodi! Normaalne. Ma ei taibanudki, et ma selle ära kaotasin. Vaatasin küll, et veits imelik, et ma ID kaardiga käisin, sest tavaliselt tekitab see uksel palju probleeme ja saginat ning VÄGA originaalseid nalju nagu "say twelve months in Estonian." Ainult, et nüüd ma ei viitsi üldse järgi minna sellele. Miriam lubas minna, kui jõusaali läheb. A vaevalt, et tal meeles on. Ma hakkasin mõtlema kui tihti mul viimasel ajal on olukord, kus ma mõtlen endamisi, et "asi ongi nüüd nii madalale jõudnud, et..." No näiteks siis, kui ma konkreetselt riisusin kandikult šokolaadikoogi jupikesi kokku tööl, et mingeitki palukesi oma kõhtu saada hommikusöögiks. Ja ülejäänud olukorrad on suht samaväärilised olnud. Nüüd peale tööd lõõgastusin veits, vaatasin Seinfeldi, avastasin, et polnud midagi söönud. Vaatasin veel Seinfeldi ja tegin samat rooga, mis eile, sest muud mul lihtsalt pole. Söögi valmides märkasin ma laual küüslauku ja leidsin, et tore oleks see oma roale lisada. Ja kui ma teist korda õnneks kohe mõtlesin, taipasin, et kuna ma hiljem meesterahva seltskonnas, siis jätan küüslaugu selleks korraks vahele. Fiuhh. Aaaa ja Liis tuli geniaalse idee peale. Nimelt, ta tõmbab Saksamaal varsti otsad kokku ning liigub taas kodupoole ja ta mõtles, et lahe oleks enne minekut korra minu juurest läbi tulla. Oh see oleks megaäge!! Loodan, et mingeid normaalseid lende eksisteerib. Ryanair nagunii. Ryanairist rääkides, siis nad arvavad, et mul läks ühe inimese arvelt topelt piletiraha maha, kui endale, Karinile, Ly'le ja Elale pileti ostsin. Sest Elake sai valesti jutust aru, ning arvas, et ma talle piletit ei hankinud ning ilma teatamata ostis lihtsalt endale uue pileti samale lennule. Aga ma arvan, et mul ei õnnestuks Ryanair'ilt lisa raha välja petta, ei tahaks nagu Eesti asemel vangi sattuda. Vot.

kolmapäev, august 1

Nii hea, et Connoril auto on. Ühel õhtul oli meil nii igav, nii et otsustasime sõidule minna. Pole küll suuremat asi tegevus, aga lahe oli. Nägime Stirlingu ümbrust, nii harva saab siit linnast välja, siis on kõike muud kohe nii põnev vaadata. Jõudsime Alloa'sse, leidsime 24h Tesco, mis on megasuuuuur. Väga tore kogemus oli. Ostsin sealt muude toitude hulgas beekonit ja ma ei tea mis värk on, aga ma söön suht kõik beekoniga, nii pea kui seda meie majas leidub. Ja ma alati mõtlen, kui rõve see tervisele on, aga mis seal ikka. Mitte beekoni söömine vast ei päästa kogu mu ebatervisliku eluviisi eest. Teisipäeval ma vandusin, et ei hakka tinutama, sest veits paha ja väga vässu oli olla (eelmine päev käisime Ana majas, neil ongi konkreetselt terve maja Riverside'is. Seal oli veel veits rahvast, istusime sääskede käes, ajasime juttu ning poisid laulsid ja mängisid kitarri. Siinkohal ma pean mainima, et asi on nii kaugele läinud, et ma vist armun igaühte momentaalselt ära!!) aga asjad läksid loomulikult teisiti ja kuna Connoril on ju auto, siis saime sellega Morrisonsi, kus oli odav vein. Veetsime aega kodus, Kyle oli külas ning hiljem tulid ka Ana ja Freya. Lõpuks olime omadega Duskis. No enne seda seisime me umbes sada aastat järjekorras, no ausõna ma pole mitte kunagi oma elus klubi järjekorras passinud. Eriti hale, et seekord see veel Dusk juhtus olema. Nii palju rahvast. Ja nii palju vihma sadas. Ma korraks mõtlesin, et me ei saa Karita ülbitsemise tõttu üldse sisse, sest ta viskas bounceri nina all oma vihmavarju kuhugi nurka ja ütles IT'S OK RIGHT. Mille peale ta vaatas väga angry eyes'idega ja ütles et DOES IT LOOK LIKE IT'S OK TO DO THIS. Aga ta vist niisamagi elust tüdind ja saime rahus sisse. Baaris läks meil umbes veel 50 aastat, et jooke saada ja lõpuks leidsin Miriami, Jenni ja muud inimesed üles. Tore õhtu oli ja täna ei pidanud tööle minema ja puha. Kõik ärkasime nii vara, Kyle läks poodi valuvaigistit ostma ning ma anustin, et ta mulle mäkist suure eine ja wrapi tooks. Aiiii kui hea see oli. Ja eile Morissonsis mõtlsin, ette ja ostsin apeslini mahla, sest ma teadsin, et see kulub täna marjaks ära. Siis me jäime kõik mu toas magama, Kyle oli pakkind end teki sisse ja suht pass'is out'i põrandal. Ja nüüd mul pole jälle süüa ega midagi. Beekonit on. Vaatan mida korraldada annab. Keegi hakkas nüüd süüa tegema, lõhn ajab veel rohkem näljale, kurat. Sjuuke väss on samas, ma täna juba 2 uinakut teinud, nii ei saa ju päris