teisipäev, detsember 31

Aastavahetuse eelne piltpostitus

Sõnadesse pannes oleks jutt nii pikk, milleks mul hetkel aega pole aasta vahetuse peo valmistamise tõttu, kuid nii palju puhkepausi ikka leiab, et viimase aja suuremaid ning väiksemaid rõõme kajastavaid pilte siin jagada
Kollaaž Karini tegevuslikust õhtupoolikust
Gogol Bordellol
hõhõ, coffeegeek'i nali - "veits underextracted vist"
Kui seal parasjagu tööl ei pea olema, siis võib õhtust täitsa kvaliteet aeg saada
Karini poolt valmistatud hõrgutav Notes'i filter Craft Coffee's
Proovisin ka internetis ringlevaid õpetusi
Karini uue fish eye objektiivi ning telefonidega sai palju nalja
Kui lõpuks kingid pakitud said
Jõulupidu töökaaslastega
Pärast suhteliselt õudse pohmelliga reisimist tegi see vaade vähegi parema enesetunde
Üle pika aja sai jälle Fridaga mängida emmel külas olles
Vanalinn on meil endiselt maailma ilusaim ja mu lemmikuim Head vana aasta lõppu ning veel paremat uut!

teisipäev, detsember 10

Uued traumad

Pärast nädalavahetust külmetusega võitlemist suutsin ma peale tervenemist järgmiseks nädalavahetuseks jala välja väänata (uuesti, see kord siis vasaku, ja PALJU alandavamal viisil), nii et veetsin jällegi üsna palju aega voodis. Või pigem kahest diivanist kokku ehitatud voodilaadses asjas, sest hiired on ikka veel probleem. Kuna seekord oli ju keskendumisvõime olemas, siis sain üsna edukalt igast töökohtadele kandideerida. Vähem edukas oli näiteks vetsus käia, kuhu mu teekond kestis iga kord 2 minutit. See trepp oli lihtsalt väljaväänatud jalaga tappev! Sain ühe päeva töölt lisaks vabaks õnneks ja muidu olen ka üsna vähe graafikus kirjas olnud, nii et kahe nädala jooksul olen suht ühe nädala tööd teinud. Igal juhul, kui ma pärast oma kukkumist esimest päeva tööle läksin, ei alanud see hommik palju lubavalt, kui ma 10 minutit maja ees bussi ootasin ning selle saabudes avastasin, et oysteri kaart koju jäi. Siis mul oli valida, kas krabada ruttu oyster, minna mõne muu bussiga ning hiljaks jääda või jääda hiljaks kohale lonkides. Võtsin siiski ühe Trafalgari poole mineva bussi ning jõudsin veel 7 min varem kohale. juhhei. See pisike õnn mul aga kaua ei kestnud, sest suutsin meie aeglaselt laguneva "ülikvaliteetse" kohvimasina piimavahustiga oma kõhu ära põletada, sest see pritsis tulikuuma vett mu suunas lihtsalt. Tahtsin valust ropsida ja minestada, kuid kahjuks ma ei saanud kumbagi teha, sest ma olin üksinda baari taga ja keegi ei tulnud appi ka üsna tükk aega. Lõpuks kui Francis mingi tšikiga oma trialit alustas, siis leidsin kah lõpuks aega kööki joosta ning midagi külma küsida. Nad siis andsid mulle ühe külmutatud sealiha piruka. Nüüd mul on ühesõnaga üks mõnusalt kole põletushaav keset kõhtu. See mul ju just puudu oligi. Sellest järgmine nädal oli ka suht tsill, palju vabu päevi ja lühikesed tunnid ning siis tuli ju uus nädalavahetus. Ma ei saa aru, kas ma olen selle oma elumissiooniks teinud, et ma võimalikult palju oma nädalalõppe suudaks ära sittuda. Okei, me käisime küll väljas laupäeval, mil oli suhteliselt lõbus. Aga esiteks pidin ma nii palju pingutama, et eirata kui väsinud ma olin ning kui väga ma ei tahtnud kuhugi minna ning teiseks Ruta juurest Northen Line'i võttes oleks tahtnud sinna jäädagi kuni Camdeni peatusesse, niiii suur kiusatus oli. Pidu oli tegelt tore, see oli üks nendest White Rabbit pidudest kus Marvin mängib. Alla läks täpselt üks õlu. Ma arvan, et üks suur isu peletajatest oli see vene eit, kes oli üksinda, suht kindel et laksu all, peole ilmunud koos oma lehvikuga ning kes siis arvas, et on ilge printsess, kui ta igasse seltskonda sisse sajab ning oma jubedat keha vingerdab samal ajal oma lehvikuga kõigile näkku lehvitades. Öäehhhh. Süda läks pahaks. Ja närvi ajas. Lõpuks Kariniga otsustasime koju minna. Alati on tore sealt kandist ööbussiga faking tund aega koju loksuda. Karin muidugi magas õndsalt terve tee, samal ajal kui ma väga elegantselt unega võitlesin, sest kartsin peatust maha magada. Lõpuks tegin ka väikse uinaku, elusees pole sellist väsimust tundnud. Ja siiiis muidugi Piret oli tööl järgmine päev. Polnud kõige hullem, lihtsalt surmväsind oli olla. Ja pohmell kandus isegi esmaspäeva, no mis veel elult tahta! Ja ma isegi ei joonud ju üldse nii palju :( ausalt, pidutsemine tundub maailma kõige mõttetuma ja piinarikkama asjana. Peab seda endale lihtsalt tunnistama ja aksepteerima tõsiasja, et alko taluvustase pole enam see. Hea asi on aga see, et me avastasime, et hiired ei talu nelgilõhna. Nii et ma siis panin paari kohta anumate sisse keeva veega nelki. Nüüd hiirtest ei kippu ega kõppu. Ja jumal tänatud, ma tean, et ma suure suuga lubasin nad kõik kasvõi oma paljate kätega ära tappa, aga pärast seda, kui ma leidsin köögi kapi alt paberliimi pealt (mida meie sinna pannud pole) hiire laiba, mis oli seal jumal teab kui kaua olnud, siis hakkas hale. Ja rõve mõelda, kui ma peaks rohkemate laipadega tegelema. Ma hankisin isegi need kõige klassikalisemad lõksud, mida on maailma kõige stressirohkem ja pingerikkam üles seada, sest neid on nii raske pinge alla jätta ilma et see laks ära ei käiks. Ja neid lakse käis palju. Väga palju. Tahtsin nutta ja röökida. Aga noh kui nad nüüd juba nelgilõhnast peletuvad, siis pole vast vaja enam igasugu lõkse soetada. Nii et nüüd saab jälle rahus oma voodis, või siis põrandal, magada. Aa, ja veel parem uudis-kahe nädala pärast lähme ju Eestisse! Ohsaissand see ei tule meeldegi kunagi, aga jess juuu

pühapäev, november 24

Väga kodukeskne postitus

Kurat see talvine aeg pole ikka mingi meelakkumine. Elektrit ja gaasi kulub palju rohkem. Või noh, oleks hea algus, kui need töökorras oleksid. Meil siin üks päev oli õleüldse elektrikatkestus, mis ise enesest polnud miski katastroof, aga suht koomiline oli Ly'd vaadata, kuidas ta oma hommikurutiinidega toime ei saanud tulla, küll ei töötanud ju röster, kohvijahvati, veekeetja jne. Ja siis oli nii naljakas mõelda, et "oh jumal tänatud ma öösel laadisin oma läpakat ja telefoni." Okei, tegelt Karinil oli see rõõmuhõise asja eest, sest tal oli vaja esseed lõpetada. Õnneks gaasiga pole probleeme olnud, v.a. siis kui see kaardi pealt otsa saab, siis peab minema ju õue külma kätte ja poodi, et raha peale laadida. Ja nüüd ma olen nii väeti ja nii haige. Oli vaja ju pubis istuda ukse all pool õhtut, masendav. Nii et sellest mõistagi olen ma suhteliselt palju aega veetnud kodus teki all (kui ma juhuslikult tööl ei ole pidevas minestamisääres). Eelmine nädal teatas Karin, et meil on ju FAKING HIIRED, mille peale mina arvasin, et pffft loll jutt. Ja kui ma siis üks öö ilma kõrvatroppideta magasin, kuulsin räiget sehkendamist. No ja siis läks veel paar päeva, et aru saada, et see hiir närib vaikset viisi meie köögi põrandalauda läbi. Noh, selleks et ma lõpuks pildi kokku suutsin viia, tõstsin oma voodist pea ning vaatasin köögi poole, kus hiir rahumeeli koukis mingit mega puujuppi põrandast välja. Esimest korda näen sellist asja. Ja kui ma seda põrandalauda uuesti vaatasin, siis selgus jah, et ega ta vist suvel polnud nii auguline. Oih. Algul ma istusin vaikselt köögis igasuguste erinevate enda ehitatud lõksudega ja ootasin hetke, millal ta välja jälle roomab, et ma ta kinni saaks püüda, kuid asjatu. Eile Kariniga koos pidasime jahti, see kuradi raibe on nii julgeks läinud, et jalutab rahumeeli suurde tuppa (kus me magame, praktiliselt põrandal). Lõkse me ka ei ole suutnud veel hankida, nii et nii me siis oma tekkide ja patjadega kolisime Ly tuppa ööseks, õnneks ta nv'l on Londonist ära. Ja nüüd ongi sjuuke õlakehhitamisolukord, et nooo kolime välja siis. Ma ei suuda sellise terrori all elada. Nüüd juba pikemat aega ootan, et ta välja tuleks, vähemalt näeks, et ta ikka tegutseb, siis ma saan uuesti põrandal passida liikumatult ning oodata hetke, et ta laiaks lüüa, kopp on nii ees lihtsalt. Ja väsimus on nii suur ja ma olen nii jõuetuu

kolmapäev, november 13

Käik Leeds'is

Tegelt juba nähtud ja käidud eelmine nädal, aga polnud mahti jagada oma kogemust! Ööbisime Ibis hotellis. Väga low budget, aga sellegipoolest täiesti talutav. Loomulikult õnnestus mul esimese hommikuga pange panna. Vaatasin, et mingi sjuuke rösteri moodi aparaat, kuhu viskad saiaviilu sisse ja siis see lindi peal aeglaselt liigub sügavamale ja lõpuks kukub välja alt. Viskasin siis oma croissanti ka sinna sisse. Sekund hiljem sain aru, mis ränk viga see oli, kui sealt hakkas suitsu tulema ning croissant süsimustana välja tuli. oihhh. Igal juhul saime oma hommikusöögiga ühele poole ühe väga abivalmi naisterahva käe all, kes mind kohvimasinat õpetas kasutama. Täiesti lootusetu juhtum olen kohati. Ühesõnaga läksime linna uurima. Lihtsalt teadmiseks, et seal on päris mõnigi äge muusum või galerii. Üritasime päevakavva mahutada kultuuri, ajalugu, kohvi, õlut, turistiatraktsioone ja niisama ringijalutamist. Käisime National Art Museumis, millest jäi küll hea mulje, kuid kui me jõudsime ülemisele korrusele, siis leidsime ühe ruumi, kus oli/on Anthony Browne tööd pmst lasteraamatust tehtud suurem versioon erinevate tubade ja lugudega. Issand see oli nii ägeee, ma arvan, et ma olen suurem fänn kui ükskõik mis laps. Järgmisel päeval käisime ka Royal Armour Museumis, kus oli lihtsalt tuhandeid erinevaid külm- ja tulirelvi ning raudrüüsid erinevatest sajanditest. Täiega tuus oli.
Kogetud kunst oli äge, ühes kohas oli galerii ning kohvik nimega Cafe 164 ühendatud. Lugesin internetist, et see peaks nagu "hea" standardiga kohvik olema, kuid kahjuks pidin pettuma. Hiljem ühes Opposite kohviku moodi putkast läbi põigates sain ma aru, et kohvitase pole ikka sama mis Londonis. Kahjuks. Ilge tahtmine oli õpetama hakata, kuidas V60 teha. Aga no see oli joodav. A kuna Leedsis on nüüd ka meie Notes'i pood, siis oli ikkagi üks paik kus üks õige tass kohvi kätte saada. Linn ise on ka ilus
Värvi on looduses seal igal juhul rohkem kui Londonis. Palju jõululikum tundub ka. Ning poes on palju ilusamad asjad kui siin. Ja kõik on palju odavam! Ma pidin rabanduse saama, kui õllede hinnakirja nägin. Ei mäletagi seda heldet aega, kui kümneka eest kolm õlut sai ostetud. Käisime Brew Dog'is, O'neills'is, White Cloth Gallery's, Whetherspoonsis ja veel muudes, mida suutsime leida. Esimene õhtu avastasime oma hämmastuseks, et suht keeruline oli leida üks normaalne inimlik pubi, kus süüa pakutakse. Suht masendav. Lõpuks oli ikkagi meie otsingud edukad. Toit ja õlu oli hea ning odav. Kui kellegi kunagi Leeds'i kanti asja, siis otsige Wokon noodle bar üles, see oli jumalik! £5.69, valik suur ja lai ning saad selle pisikese raha eest mingi megafaking portsjoni megahead toitu!
Whetherspoonsis võtsin vanade heade aegade mälestuseks Türgi õlut
ja üks niisama ilus pint
Ma küll mõtlesin juba enne Leedsi minekut, et enam ma alkoholi väga tarbida ei viitsi, kuid Leeds'is sain aru, et saab ka normaalses tempos ja inimlikes kogustes juua. Eile kuritarvitasime Williamiga Brew Dogi Punk IPA'd, mis on lihtsalt hämmastavalt maitsev, kuid täna on kahjuks peavalu olnud terve päev. Lõpetuseks tahaks jagada ühte nalja meie pagarikoka inglise keele kirjasoskamatusest

pühapäev, november 3

Igasugused pidustused

Kuna tänapäeval kestab Halloween umbes kuu aega, siis meie mõned väljaminemised on mahtunud halloween'i aega. Eelmine nädal mängis Marvin Vibe Bar'is oma mussi, seal oli siis kah nagu halloweeni teema. Kuna ma ei viitsinud absoluutselt aega ega raha üleslöömisele investeerida, siis läksime Terjega kassidena. Tore õhtu oli, tahtsin aint varakult koju minna, sest esiteks ma ei osanud sealt mitte kuidagi kuhugi poole üldse minema hakata ning teiseks, järgmine päev oli tööpäev nagu ikka. Mingit imepidi jõudsin Liverpool stationisse, sealt hüppasin bussile, kus oli midagi tuttavat peal kirjas ning kuskil hüppasin mingile teisele bussile, mis Camdenisse tõi mind. Jumaaal tänatud. Ja siis järgmise päeva peavalu käes tabas mind justkui välk arusaam, et miks on vaja endale üldse nii teha. Nii paha oli. Ning kuna ma viimasel ajal olen suht moe pärast seda õlut rüübanud, siis otsustasin, et aitab naljast. Pole vaja kogu aeg kaanida igal pool. Reedel oli veel üks hallowkas, kohe meie maja kõrval Koko klubis. See nägi siis selline välja, et Kariniga jooksime peale tööd nagu ogarad mööda poode otsides mingitki ligilähedast riietust nendele väikestele tüdrukutele sealt The Shining filmist. Saime, mis tahtsime, jõudsime koju ning idee oli voodist võimalikult kaugele hoida, et ei tuleks isu lihtsalt roppväsimusest koju jääda ja lihtsalt magada. Karin rüüpas veini, ma passisin niisama. Lõpuks me ikkkkka jäime koos lihtsalt magama kuniks Ruta ja Nalitha lõpuks Camdenisse jõudsid. Siis algas meie õhtu-40 minutit vihma käes järjekorras, sisse saades oli oodata umbes sama aega garderoobi järjekorras. Ja siis ma andsin nõrkusele alla, läksime Kariniga baari jookide järgi kuni teised siis oma asju ära andsid. Kaine peaga sjuukses klubis oli, ütleme et, suhteliselt täiesti mõttetu. Ja otse loomulikult pärast koguni kahte õlut, mida ma 3 tunni jooksul jõin, oli laupäeval paha olla. Kas vanus on veerenud tõesti sinnamaani lõpuks, et alkoholi üldse enam ei kannata? Suht hirmuäratav värk. Tööl pidasin hästi vastu ja õhtul läksime veel Liisi ja Kaisaga Primrose hill'i ilutulestikku vaatama. Siin on mingi teisipäevani ilutulestiku ja bonfire'i õhtud. Teisipäeval on ju Guy Fawkes Day, ma siis Leeds'is. Saan Siljega kokku, oleme kaks ööd seal ja tsillime niisama. Homme varahommikul läheb buss ja siis saabki juba teda näha. jeeejeeejee. Ma loodan. et on vihmavaba, tormi vaba ning et Silje mind ei sunni palju pidutsema. That is all. A nüüd panen end valma, lähen Heidile külla ja otsin Siljele hilise sünnipäeva kingii. Karinil ju täna viimane päev Notes'is, njuuks. Nii et õhtul on lahkumisjoogikesed. Ehk olen meie lauaõlle peal, või mis kurat ta nimi eesti keeles on, mingi selline 2.8%. alaku pidu

esmaspäev, oktoober 7

mälu veab alt

Viimasel ajal on mu aju vist nii ülekoormatud (ma ei tea küll, mille olulisega), et mul lihtsalt ei tule meelde enam ühtegi asja. Lõpuks läksin paper chase'i ja ostsin endale uhke märkmiku, kuhu ma järjepidevalt samu meeldetuletusi jätan. Sama kehtib ka mu telefonis oleva märkmiku puhul. Hakkasin vaatama, et mida mul mäletada on vaja ning ma olengi ühte ja sama korduvalt kirjutanud ja no IKKA niisama meeles ei seisa. Igal juhul, lõppude lõpuks oli meeles ryanair.com lahti teha ning otsida mõni odav pilet koju. Läks ikka paar kuud enne kui selleni jõudsin. Aga ikkagi selgusele pole saanud millal peaks külastama seda kallist kodumaad. Arvatavasti siis, kui odav on...Ja siis seisis mu kalendris suurelt, uhkelt ja punaselt, et ma oma kooli diplomi üles otsiks, sest see on vaja swedpangale saata õppelaenu tagasimaksmisega seoes. Lõpuks pärast nii mõndagi nädalat oli mul siis meeles paari kappi kiigata, et kus see olulisim ümbrik maailmas on meil. Otsisin ja otsisin, lõpuks hakkasid loogilised panipaigad otsa saama. Oleks nutta tahtnud, kuid ma olin ja olen kogu aeg nii väsinud (või siis muud moodi on tegemist), et jaksugi pole ahastusse langeda. Eile, vabal päeval kah veel, ärkasin tundega, et sinnapaika ei saa ometi asja jätta ja siis tekkis paanika et MIDA MA TEEEEN. Ja siis ajas lihtsalt närvi juba, et ma nii loll olen ja ei tea kuhu mingeid eriti high priority dokumente loobin. Täna ma siis otsisin kolmekümnendat korda oma pagasid läbi (need on kõik Ly toas kapis), muidugi oli see tulutu. Toast lahkudes hakkasin ma umbes juba pööningu poole vaatama kui mulle ju meeeeeenus, et üks pagas on mul veel kohe Ly toa kõrval kapis. Suurim kivi langes südamest, sest see oligi mul sinna pandud! Ma ei suuda uskuda, et ma pidin vahepeal isegi emme mälule lootma, et äkki ta mäletab kas ma Londonisse kolimise päeval võtsin selle ümbriku ta silme all kotist välja ja panin kuhugi. No tauuuun. Üks mure jälle vähem! Aint et idioodi tunne on nüüd. Seda tunnet ei leevenda ka asjaolu, et ma enda eest absoluutselt hoolitseda ei oska. Ma imestan kohati, et ma ühes tükis olen. Purjus peaga suutsin oma jalalaba jalgrattapedaaliga kriimustada. No isssssand elusees pole nii näiliselt tühisest haavast nii paksu pahandust! See lihtsalt ei parane faking ära, sest ma ju kõnnin ja olen jalul nii suure osa oma päevast. Pmst kogu aeg nagu värske haav. Ja täna tööl lõin pöidla vastu mingit faking metallserva nii et mu olematust küünepikkusest murdus siiski mingi jupp ära koos nahaga. Polnud valus, aga süda läks lihtsalt nii pahaks. Alice'il hakkas vist sada korda rohkem paha, vähemalt muretses mulle kohe plaastri ja rohkem nõusid ma ei pidanud pesema, jesss. Rääkides veel ebaõnnestumistest, siis eile arvasin ma heaks värvida enne Liisiga kokku saamist juukseid. Ostsin mingi sjuukse millel on pre-lightening mingi pulber, maakeeli siis see pleekiv (bleachiv) aine. Seda selleks, et oma juuksed jälle heleblondiks saada,sest vahepeal oli mingi eriti ebanormaalne tuju tumedamate juustega olla. Normaalne värv peale ei hakanud, nii et otsustasingi selle kasuks. Little did I know et mu juuksed täisesti heinakollaseks ja oranžiks lähevad. Nagu...okeiii. Teatasin Liisile, et linna ma minna ei saa sellisena, see oli nii õudne lihtsalt. Jooksin eluga poodi mingi normaalse värvi järgi ning nüüd õnneks on mul lihtsalt VÄGA heledad juuksed. Ja arvatavasti väga rikutud ka. Mu paksudest juustest pole nagunii enam midagi järgi, ma nüüd kardan, et see eilne laks maksab rängalt kätte. Ja nüüd ülejäänud päevakavas on vaikselt voodis pehmes keskkonnas olla, kus ma endale viga teha ei saa (loodetavasti) ning oodata, millal Karin koju jõuab ja mulle õpetab, kuidas skänner töötab. Nagu what ma pole teda reedest saati näinudki. Kuidas see võimalik onnnn.

reede, september 20

naer

kõige pealt - kuna täna pole üldse nii palju nalja saanud, kui muidu päeva keskmiselt, siis see pani kohe mõtlema, et midagi on valesti. Kes veel ei tea, siis ma olen kõige hüsteerilisem naerja üldse. Või kui quote'ida emmet, siis kõige "poolearulisem." Et ma ei jätvat väga arukat muljet, kui ma pidevalt itsitan. Üks päev tööl süttis mu kohal pirnike, kui Alice'iga arutasime seda asja. A point on selles, et nii pea kui vähegi awkward olukord on, siis minu geniaalne reaktsioon on alati naerda. Nii et ma siis naerangi umbes iga faking asja üle. Üks kohvikuomanikest tuli ka küsima, et no mida sa naerad kogu aeg. Ja nüüd, nagu mul see taip ikka liigub mingi nädalase hilinemisega, võtsin kätte ja googeldasin. Järgmine kord laon ette faktid kui boss või ema jälle midagi pärima tuleb http://www.helpguide.org/life/humor_laughter_health.htm . Ja kõik tegelt ju jumala tõsi. NAERGE ja NAERATAGE ROHKEM. Palju lihtsam kui mossis näoga ringi käia ja alatasa vinguda. Kuigi noh nii mõnigi kord ei võeta sind võibla väga tõsiselt ja võidakse arvata, et tegu ongi mingi seebakaga aga suht pohhui, peaasi et endal lõbus on! onju. Ma peaks vist nüüd mingi 3 hooaega Whose Line is it Anyway ära vaatama, et oma doos kätte saada

esmaspäev, september 16

väljatoodavaimad uudised

pmst update'ida nii palju, et koju pole me veel siiani suutnud pileteid isegi vaadata rääkimata nende ostmisest. oih. See lihtsalt pole mitte kunagi meeles, sest mina isiklikult kas töötan või magan. Veitsa positiivsema noodiga saab uhkelt öelda, et soetasime õmblusmasina. Selline ilus toyota masin
Lõpuks ometi tuli ka tuhin peale, masin tegelt juba üle nädala olnud või jumal seda enam mäletab. Karin tekitas enne hip hop festivali ühe mõnusa riidekuhja, mida ta enam ei vaja. Lõin käärid juba sisse, et midagi teha ja ideed ka jooksevad aint et absoluutselt mingit jaksu pole hetkel isegi platsi puhtaks teha, et masin välja võtta ning õmblema kukkuda. Igastahes, meil Kariniga on plaanis aktiivselt õmmelda ning blogi pidada http://oursewingblog.wordpress.com/ kus tegelt veel midagi ju pole, aga nii pea kui ma homme (khhhmkhhhm VABA päev ju) midagi valmis saan, siis tulevad kohe postitused takka. jejejee. Ja nüüd väga rõõmsa uudise juurde-Liis ju kolis koos Kaisaga Londonisse. Nii tore oli neid näha, käisime üks õhtu Brew Dog'is, mis on meil suht kõrvalhoones ning kuhu ma varem sattunud polnud. Hea õlu! Ja järgmine päev käisime veits turistimas ka. Pole endal mahti olnudki siin elamisega. Ütleme nii, et pole parim idee maailmas London Fashion Week'i ajal üldse kuskil liigelda, veelvähem eriti turistirohkes alas. Ohjummmmel täna ka ju koju kõndides oli lihtsalt täielik freak show iga nurga peal, maitea mis stiil see selline on, mis inimestel südame pahaks ajab.......aga noh olgu oma ette innit ;)

neljapäev, august 15

what makes my day

esiteks teisipäeval, kui Kariniga mu kohvikust koju kõndisime, olid tänavad kiltides mehi täis jalgpalli pärast ma eeldan. Kõik nägid suhteliselt joobes välja eriti see üks, kes oli mingi suvaliselt ratturilt küüti saanud. Nii nad siis tõmbusid autotee serva väheke ja see šotlane kalpsas ratta pealt maha ning hakkas meie käest teed küsima. Esiteks tegi ta kindlaks, kas me ikka tast aru saame. Jaatava vastuse peale seletas ta ära, kuidas ta 10 pubis käinud juba oli (kell oli pool 5) ning oma koti ära kaotas nii et tal isegi hotelli brongeeringut polnud. Eino muidugi suurim probleem oli tal see, et ta kandis juba järgmise päeva särki ning ega ei kõlba ju ometi kaks päeva järjst sama särki kanda. Selgus, et ta ei mäleta üldse mis pubides ta käinud on ja siis...poole ta lause pealt tuli mingi ehtne turist Hindu moodi tüüp ta juurde ning hakkas teed küsima. Ise mõtlesin, et how does this make sense, aga ta küsis väga siira näoga hoopis "excuse me....I'm looking for ee..lochness monster?" Issand ma ei teadnud kas oleks ikka viisakas kõva häälega naerma pursata, igal juhul King's Crossi poole see tüüp tuterdas autode vahelt üle suure ristmiku. Mul oli kohe rõõm taas šotlasega kokku puutuda, oeh. teiseks tahaks mainida erinevalt pangainimestega telefoni teel kõnelemisest on politsei onud ja tädid täitsa toredad. Üks onu täna oli eriti tore-ta oli eile voice maili jätnud, et ma pangast täpsemaid detaile hangiks, mida ma ka tegin ning täna ta helistas jälle. Sjuuke tore ja professionaalne härra tundus, selle ajani kui ma 1 sekundi jooksul ei saanud emaili ära saadetud. Selle peale ütles ta BE QUICK BE QUICK nagu mingis ajurünnakus oleksin osalenud. Kuna me jamasime nende emailidega nii kaua, hakkas ta küsima et oo kust pärit olen. Küsisin, et ega ta juhuslikult šotlane pole (aksendi järgi), a iirlane hoopis ja siis selgus, et ta käis Dundee ülikoolis ja isegi eeldas, et ma Stirlingus õppisin. Nii et veider, et ta sellist meelitavat huvi tundis aga nojah, miks ka mitte. Mul oli igal juhul väga lõbus!

kolmapäev, august 14

bad luck, good luck

Ma olen siin tähele pannud suhteliselt imelikku rutiinni mu igapäevases elus. Järjepidevalt juhtub muga midagi. Kui ei ole juhuslikult erakordselt sita algusega päev, mis aina sitemaks läheb, siis ennast vigastada õnnesub mul ikka. Pärast seda, kui ma laiskuse tõttu ei viitsinud põrandalt üles tõusta, et kardinat ette lükata ning mulle metalli torust kardinapuu jala peale kukkus ning mulle ilusa ringja haava sisse lõikas, hakkasin ma üldse vaatama, et mis toimub. Leidsin igast kriime, väikseid haavu, noh sinikad pole enam mingi imeasi, ja kuskil ilutses keeva vee vill. Mõtlesin et no millllal see veel juhtus. Aga siis meenuski, et ühel eriti ebaõnnestunud päeval kõikide muude nihu läinud asjade hulgas valasin omale keevat vett jala peale. A ju siis ma olin juba ammu alla andnud. Kuid hämmstaval kombel on kõik õnnelikud õnnetused olnud. Viimane juhtum leidis aset laupäeval, kui me väljas käisime ning mul rahakott ära varastati. Ju nad nägid mu pin koodi, sest igal juhul kogu mu 800 naela nad mõnuga ära raiskasid (mul ju nüüd interneti pangast makseajalugu näha). Õnneks mingi imenipiga pank sai aru öö jooksul, et mingi jama on, saadi aru, et mingi pettuseteema. Ning nüüdseks olen pangast kogu raha tagasi ka saanud. KAHJUKS aga kõige rohkem ajab närvi see, et Heidi helistas kohe minu eest klubis ning omast arust saime mu kaardi kohe kinni pandud, aga noh nagu ma hommikul ärgates avastasin, siis seda ei juhtunud. Kuna mul ka taipu on siiski nii palju antud, et ma kohe oleks telefoniga internetipangas too öö eluga raha mujale kandnud, aga no tõesti HOW LUCKY et internetipank maas oli. Ma räägin, need raiped teavad täpselt, mis pangaga midagi toimub ning kes siis sihile võtta. Õnneks mul sularaha mitte kunagi pole, muidu poleks ju seda elusees tagasi saanud. Rahakoti nad olid ka sinna jätnud, nii et selle sain tagasi ,midagi muud võetud polnud. Ahjaa, kuidas ma unustasin mainida, et laupäeva päeval tööl olles hoidsin swedpanga kaarti pükste taskus, et oleks mugav kohe lõuna eest maksta. Tükk maad enne mu lõunapausi suutsin ma selle kaardi vetsupotist alla lasta. No ma lihtsalt ei tea noh. Nii et siit mitu loo moraali- ära hoia kaarte pükste taskus, ära kanna sularaha kaasas, hoia pangaarvel raha savings accountis (kui juhtub olema selline asi, toda raha pole arvel niisama näha ja kasutada ka ei saa) ja no milleks üldse kogu rahakott vaja klubisse kaasa vedada? Juba sellepärast tasub kõike silmas pidada, sest suurim ebaõnn ükskõik kelle päevas oleks Suurbritannias telefoni teel pangaga mingeid asju ajada, sest esiteks "suhtled" sa automaatvastajaga nii mõnedki minutid, siis ootad, et sind inimesega ühendataks, seejärel sa räägid sama lugu maha umbes 15 korda enne kui sind lõpuks õige inimesega ühendatakse ning siis sina räägid nendega nagu nad oleks idioodid ja nemad sinuga samamoodi. Aga noh, mis muud üle jääb kui on vaja. Põhimõtteliselt iga kord, kui ma avastan, et vedas sitaks, siis ma kahjuks pean avastama, et see on sellepärast, et midagi läks esialgu väga kehvasti. Igal juhul alati on kõik hästi läinud, aga paljusti ka selle pärast, et mul ümberringi head abivalmid inimesed, kes igat pidi aitavad. Kohati ma tõesõna ei teagi, mida ära teha, et oma tänu üles näidata, kuid igaljuhul-tänud!

neljapäev, juuli 25

Londoni elu algus

Kõige rohkem on fill in'ida just väljaskäikude osas. Üks meeldejäävamaid õhtupoolikuid saatsime me mööda Camdenis kanali ääres Karini ja Trudyga. Noh, me oleme palju kordi seal hänginud, kuid seekord läksime teisele poole, kus me leidsime endi eest igasuguseid erineva välimusega narkomaane ja muidu imelikke. Lõpuks leidsime vähe normaalsema ala ning istusime maha. Läks mööda umbes 3 minutit, kui üks tüüp räuskama hakkas, et VÕTMED ON JU VEE PÕHJAS ning selle saatel hüppaski ta sinna kõige faking sitasemasse vette. Ja ta tundis end väga hästi seal. Tükk aega ta tulutult mingi sõelaga kühveldas sitta põhjast, turgutas meidki kampa lööma, vahepeal sõimles möödaminejatega kuid võtmed küll näppu ei jäänud. See eest tuli mingi hetk politsei, kes käskis tal välja tulla ning paar sekundit hiljem läks politsei ise kellelegi ilma põhjuseta kallale ning sellest tekkis mingi räige kaklus otse meie selja taga. Möödus vaid hetk kui kõik igale poole jooksma hakkasid, isegi kanali äärde viiv tee pandi kinni. Samas meie saime seal vabalt edasi passida (mis oli viga). Lõpuks kogu see jant vaibus, kuid ega me siis rahus edasi olla ei saanud, ei-ei. Ligi tikkus mingi selline gängi grupp, kelle liider tahtis meilt suitsu ning vastutasuks kanepit pakkus. Lõpuks saime numbrigi, et noh kui kunagi tekib mingi mdma isu näiteks. Tegelt ma ei julgenud ta numbri pakkumise peale ei öelda, nii et ma siis võtsin viisakalt. Poisid kadusid ühel hetkel ära ent siiiis sammus selg sirges meie suunas politsei naine, kes esimese asjana selgitas, et ega keegi mingis jamas pole aga et kas too tüüp üritas meile midagi müüa. Süüdimatult ütlesime ........eeeeiiii, ta aint räppis meile. Kui politseinaine uskuma jäi ning meid omaette jättis, ei julgenud ma ausalt enam ette kujutada, et mis järgmisena juhtub noh. Ja siis see diileritüüp tuligi tagasi meie juurde ja räppis edasi. Ma mõtlesin, et ma saan närvivapustuse igal hetkel. Lõpuks me siiski pääsesime eluga ilma kellegi tundeid riivamata ning läksime puppi. Sellest osast õhtust võiks essee kirjutada, aga lühidalt öeldes mingi räige värdjas ajas mind nii närvi, sest ta ütles Karinile halvasti ning hiljem hakkas minuga ka haukuma ja oli muidu üliiiiõel ja ebaviisakas. Tema sõber aga oli ülitore ja puhus juttu samal ajal, kui see värdjas kogu pubi end vihkama pani iga laua juures. Isegi sellele heale ostsin joogi, et ta sõps näeks, et see foreigner, kellega juttu pole võimalik ajada, on vähemalt lahke inimene. Paar muud õhtut oleme end Ly ja Tanjaga avastanud ühest brasiilia moodi pubist. Nimelt Tanja viis meid sinna eelmine nädal vist, ja seal on ülihea vibe. Vist sellepärast enamjaolt, et see omanik (kellest ma nüüd nii obsessed olen) on mingi hull spirituaalne tüüp. Selgus ka, et ühel baarmanil on eesti tüdruk, noh-lahe. Ja kui tellisin mingi õlle,millel isegi silti polnud, siis ta ütles, et ooh it will do good for you. Ja kui 15 minutit hiljem Tanja nägi ,et seda joon, siis selgus, et see on 9%. Ly vaid naeratas malbelt, lehvitas ja ütles tsauuuu Piret. Aga see ei ajand üldse nii purju, kuiiiid ausalt see on parim õlu, mida ma elu jooksul saanud olen. Too õhtu saime jutule ühe itaallasega, kes on suur filmisõber, kuid kui ma aru sain, et diskussioon laskub vaikselt neorealismile, siis mul hakkas igav ning Ly'l hakkas lausa paha. Nägime õues veel Salarit ja Baktiat, kes niisama lällasid. Nii et korda läind õhtu oli, kuid kui teist korda käisime, siis rääkima hakkas maailma igavaim inimene, kelle esimene sjuuke pick up tekst oli õlle import ja eksport. Argument oli see, et milleks sa impordid vett. Milleks.ta.ära.ei.läinud. Hiljem ta ajas omast arust hullult paljueland ja näind inimese juttu nagu ma oleks faking 5ne. Kuna see õhtu oli niigi luhta läinud, siis see oli mu jaoks suurim ajaraisk maailmas. Asi oli selles, et kui me tagasi tulime Crate Breweryst koju, siis Ly alles läks oma sõpsidega välja, ega mulgi siis muud üle jäänud. Pidime Joe'sse minema nii et Hakim laseb meid lihtsalt sisse. Meil järjekorras ka ei kõlvanud passida. Asi lõppes sellega, et me passisime lihtsalt järjekorra kõrval kokku mingi 45 minutit, et Hakimi tutvusega järjekorda skippida ainult et me oleks miljon korda sinna järjekorras seistes sisse saanud. FEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEil. Lõpuks lõime käega ja läksimegi siis sinna brasiilia pubisse. A muidu seal brewerys oli sitaks tore. Neil oli 1. aasta sünnipäeva pidu. Igast head dj'd mängisid mõnusat mussi ja palju ilusaid inimesi oli. Muidugi hea õlu NING pitsa, mida ma ootasime kõvasti üle tunni, kuid oli seda väärt täitsa. Viimase asjana ma pean välja tooma järjekordset olukorda, mida lihtsalt kunagi ei juhtu, kui Hawlys istusime beer gardenis, jagasime lauda mingi kahe kena tüübiga, sest mujal polnud ruumi. Ühel hetkel tuli juurde baari töötaja kolme suure nacho taldrikuga ja kuna ta tundus üpriski segaduses, siis me kõik ühest suust kinnitasime, et me pole neid tellinud. A ta küsis, et a tahete vä. Nii et jagasimegi viiekesi nachosid. See oli küll tore, kuid tekitas mingi suht awkward sunniviisilise vestluse nende poistega ning enamjaolt kõlas see nagu mingi speed date'ing, kus üksteist rünnati järjest küsimustega. Lõpuks mingid purjus eided klammerdasid end neile külge, nii et olime off the hook. Muid toredaid seike on veel, aga nendest mõni teine kord!

esmaspäev, juuli 15

voh nii

Kuu ajaga on nii mõnigi elusuurune muutus toimunud. Esiteks, MA LÕPUKS LÕPETASIN, siin ka siis üks illustratsioon
Lahedaid pilte on veel, aga viitsimist pole kahjuks neid siia panna. Emme ja Karin tulid ju ka lõpetamisele ning aitasid mu elu kokku pakkida. Sellest ka väike illustratsioon
Ütleme nii, et Camdenisse jõudes oli neid 50,000 korda lihtsam lahti pakkida kui kokku pakkida. Nii me siis tarisimegi kõik Londonisse meie uude koju. Pilte pole manand teha, sest selleks peaks umbes 2,5 päeva koristama, et kõlbaks midagi jäädvustada, aga aega pole olnud. Siis käisime ju vahepeal festivalil ära Belgias. Bussisõit sinna tõestas jällegi, kui rumalat juttu kohati austraallased rääkida võivad. Üks põnevamaid tunniajaseid teemaseid oli, et kuidas printer küll õige prindib. Nad läksid ka festivalile, aga õnneks rohkem kokku ei puutunud. Igal juhul lõppude lõpuks kõik oli kõike väärt. Pärast kahte metroo rongi, bussi, praami, bussi, rongi, bussi ja kilomeetrist jalutust, otsisime pool elu telgikohta telkimisalal (osadel oli mingi faking häärber kohale veetud), lõpuks mahutasime end kuskile nurka ära ja läksime siva õlle järgi. Poes muidugi esimese asjana põrkasime eestlastega kokku, päris kena juhus. Neid oli kokku seitse, läksime neile ülejäänutele ka tere ütlema, aga noh polnud eriti meeldiv. Meenus taas, mis masendus ja passiivsus kohati Eestis valitseb. Ühesõnagaaa suurim miinus festivalil oli see, et seal alal oli vesi väärt sama palju kui õlu ehk 220ml=üks token ehk €2.50. Nii et mina igal juhul kannatasin enamik ajast vedelikupuuduses ja kuumarabanduse äärel. Peale nelja aastat Šotimaal pole nalja asi seda 25 kraadi õues kannatada päev otsa. Ja parimad plussid OLID- Alt-J, Django Django, Rudimental, Vampire Weekend, Ben Howard (keda ma nägin umbes 5 minutit peale tunni ajast passimist enne ta esinemise algust ja siis muidugi kui ta lõpuks lavale astus, hakkas nii halb rahva keskel, et ma pidin telki jooksma, et pikali heita), Green Day, Dizzee Rascal, Fidlar, Kings of Leon, isegi Bloody Beetroots (live'ina megaäge) ja no pallllju muud. Huvitaval kombel Rammsteini ajal tuli räiige uni peale ning nii me siis läksimegi magama ära. Mõned jäädvustused ka (mitte magamisest)
Igastahes lahkusime õnnelike, kurnatuna ja megapäevitatutena ning järgmine päev hakkaski mul juba töö. Nimelt festivalile minnes samal päeval oli mul hommikul proovipäev samas firmas, kus Karin töötab, a ühes teises kohvikus, ja sobisin neile ning nüüd ma olengi seal. Erialane töö is for later! Inimesed on seal toredad ja normaalsed ja kliendid on ka inimeste moodi inimesed. Kuigi see koht on COVENT GARDENI turu kõrval kohe, on seal megavaikne, a nii palju ilusaid poisse käib seal. Täna tuli kõige armasam šotlane, keda ma näinud olen. Tähendab-ma ei teadnud, et selline asi eksisteerib üldse. Ta mingi tantsija opera majas ja ta oli sõbralik kah. Mul oli nii kahju talt mingi decaf soya flat white'i eest nõuda mingit hingehinda, aga mis teha, kui kallis kohvik on. Odavaim kohv on vist 2.60? A Notes on üks parimaid kohvikuid Londonis, nii et osad oskavad hinnata kvaliteeti ja ei ole kitsid. Viimast pilti, mida jagada on vaja, on see
Ruta hoolitseb omanike koera ja maja eest, mil nad ära on. Ta nimi on Leedu keeles umbes Little Fucker, aga ma panin palju lahedama nime. Kuna ta on nii hirve moodi ja ühtlasi temaga saab seda tuusa Simba õhku tõstmismomenti teha, siis Bambi ja Simba kooslusest (tegelt leiutas Karin) panime Basimba. VÕI SIIS kuna kui tal kõrvad lidus on, meenutab Harry Potterist Tobyt, siis panin teise nime - Toby Wan Kenobi. Ma vist kiindusin temasse liiga ära ühe õhtu jooksul :( Täna lõpuks selle megapalavaga ka Londonis, otsustasin peale tööd korralikku rooga teha ja kui ma olin niigi päev läbi tööl, kõndides ja riideid proovides ennast kuuma käes piinanud, avastasin ma alles kahjuks pärast kana ahju pistes, et see kokkamine teeb ju kodu veeeeeel soojemaks. Kõik aknad on valla ja õhk üldse ei liigu. Ühtegi üleliigset liigutust lihtsalt ei saa teha! Aga parem ikka kui mingi udune hall möga keskmise 10 kraadi soojaga. Nii et, siis oli kohe palju etem seda kuuma nautida!

pühapäev, juuni 16

Elu kokkupakkimine

Täiega hämmastav, kuidas ma tulin Šotimaale max 30 kg asjadega ja nüüd korteris ringi vaadates tuleb kerge ahastus peale, sest kõik on ju vaja kaasa pakkida. Olen küll poole kogu kolast kas ära visanud või ära andnud, kuid ikka tekib tahtmine nutta, kui ma ette kujutan, kuidas ma kõik endaga kaasa võetud saan. Loodame, et Karin saab Heidilt suured pagasid, see teeks elu lihtsamaks. Ja siis pakkimisele mõeldes tulevad igasugused muud tulevikumõtted, noh kaasa aitavad muidugi ka igasugused noomitavad ja pettust kajavad hääletoonid inimestes, kui ma oma plaanidest, või siis nende puudumisest, räägin. Sest ega no see pole aksepteeritav lihtsalt niisama OLLES MITTE ÕPILANE võtta asja rahulikult ning tasapisi hakata normaalseks. Ja ütleme nii, et kui suurim põnevus mu päevas on see, kui mu uued korterikaaslased välja käisid, et võik koristada, jah-koristada, siis ma ei imesta, kui heade uudiste puudumises mingi poolmiljon vastandikku mõtet peast läbi jookseb. A mul jälle tuju nii heaa, sest Karin andis update'i-neil üleni ära kolitud uude korterisse, naabrid olevat megasõbralikud. Nad juba koos tegid paar õlut, kutsuti ka grillima ning ehk teeme joint housewarmingu. Jaaaaaa Karini boss olevat juba läinud Kariniga rääkima, et ta kuulis, et ta õde (ehk minaaa) hakkab seal tööle. Nii et neil juhuslikult vaja kedagi siis. Pole pahaa. Kogu seda asja kirjutades, olles samal ajal natuke kurb, et ikkagi kodulinn olnud see Stirling mitu aastat, kuulen ma õues jäledat räuskamist ja paljuõnne sünnipäevaks laulmist sellise eriti maaka Šoti aksendiga, mis omakorda viib mu ettekujutuse glamuursetele ülekaalulistele kohalikele neidudele ning nädalavahetuse õhtutele, mil see tänav, kus elan, muutub mingiks takistusrajaks. Valida on kahe tänavapoole vahel, ühel pool on normaalsed pubid, teisel pool on ebanormaalsed pubid, kus mingid saja aastased passsivad hommikust õhtuni. Ja siis peab hindama silmaga, kummas on rohkem joodikuid, kellega silmitsi väga seitsa ei tahaks. Ja siis takkaotsa jooksevad sabas klubide PR töötajad ,kes klubisse üritavad meelitada oma £1 päästmetega. How'bout NO. Ma tahaks näha ühte inimest, keda nad oleks lambist odava sissepääsmega veennud, et välja minna. Nii et igal juhul siis tekib õnnelik tunne, et saab midagi muud peale väikse linna elu mekkida. life is good

esmaspäev, juuni 10

Stirlingu suvi

Suvi on olnud üle ootuste. Vihma on vaid korraks sadanud mitme nädala jooksul ainult. MIDA IMET. Siis kui mu sõbrad juba olid ära läinud ning mul vaba päev juhtus olema, mis oli ühtlasi üliilusa ilmaga, läksime Riikkaga Dumyati mäele. See oli hea ettevõtmine. Kõndisime isegi linnast linnakusse ning sealt edasi mäele. Mingi hetk teatas Karin sõnumi teel, et ta läks otse pidutsemiselt tööle samal ajal kui ma kuskil metsavahel hingeldasin. Kohe palju tervislikum ja sportlikum tunne tekkis. Siin paar kadestusväärset piilti. Siis tuli küll nii hea tunne, et ma enam juua ka ei viitsi. Kuigi noh olgem ausad-sel samal õhtul oli mul aeg pittu minna Filthile, mis oli Stirlingu vanalinna vangla hoovis, päris äge oli seal. Ma lihtsalt pean sheerima pilti poistest, kes kõik täpselt ühesugused välja nägid juhuse tõttu. Sam ütles, et neid kutsuti "The Flanell"ideks. Hiljem pilte põigates leidsin pildi Mattist ja Emilyst eelnevalt samal õhtul tehtud Ma ausalt ei tea, mis värk selle flanelli moega on. Ja siis järgmisel päeval oli igaljuhul tagajärg see, et ma olin pohmas ja faking päiksepõletuses. See on officially kõige rõvedam ja ebamugavam kooslus. Siis õnnestus mul veel Stirlingu õiget suve nautida ning mingi hetk läksin Karinile Londonisse külla. Bussisõit oli kiire, sest ma olin lihtsalt surmväsinud. Ühel hetkel ma mõtlesin, et äkki magan nagu Mr. Bean kirikus: Londonis vedas ka ilmaga hullult. Kohtasin Karini igast sõpru, tinutasime, käisime uues kohvikus peol, kus alko litsentsi pole aga ega see ei tähenda, et nad alkot niisama jagada ei saa. Nii me siis degusteerisime seal igasuguseid kokteile. Aga seda kõike mõõdukalt ning leidsime end hiljem Lucase juurest, kus me natuke viina jõime megafakinghea vaatega korteris Primrose Hilli taga, kus on otseses mõttes kogu London näha. Ühel teisel õhtul käisime gei klubis Heavenis, peale mida ma mõtlesin küll päeval, et seda kuumust ja peavalu ma üle ei ela. Läksime parki, kus Karin rahumeeli uuesti jooma hakkas koos Trudyga. Mu ainuke tegevus oli liikumatult vedeleda. Nii väga tahtsin, et hea hakkaks, sest õhtul oli vaja ööbussile ju minna. Aga õnneks kuna ma olin taaskord surmväsinud, siis reis oli väga valutu ja kiire. Eluudisest nii palju, et mõndadest Londoni kohvikutest on juba helistatud ning ma eeldan, et esialgse töökoha leidmine ei tohiks keeruline olla. Täna Karin ka helistas (wow) ja ütles, et nad saavad suht kohe ühte korterisse kolida, nii et me ei peagi kodutud olema!!! Mul langes kivi südamelt. Ja üür on ka jumala talutav. Ja see on Camdenis. Just saying. Nii et ongi plaan valma-peale lõpetamist käime Karini ja emmega siin ringi, siis Londonisse kogu oma tavaariga UUDE KOJU, siis vaatan, kas keegi mind tööle tahab, siis vahepeal lähme KÕIGEST ROCKWERCHTERILE jeeeeeeee ja siis kahjuks peale seda tuleb nukralt reaalsusele silma vaadata ja kõvasti tööd tegema hakata. Nii põneeeeev. Ja kuna Londonisse on umbes 50 000 korda lihtsam saada kui Šotimaale, siis kõik on teretulnud külla tulema. Noh, kui me mingi talve paiku uue, parema ja suurema pinna leiame. Aga ikkagi, kõik kes siin mulle külla pole tulnud, on paljust ilma jäänud:( ilm on siin lihtsalt nii hea ja soe olnud. Ja peale seda, kui ma tagasi tulin ja iga päev tööl olen pidanud olema, siis ma lihtsalt olen seda suve kergelt põlastama hakanud, sest kohvikus ju pole konditsioneeri. oh kellele ikka oleks vaja rahulolevaid, õnnelikke ja jahutatud töötajaid??? Täna ja eile oli õnneks pilvine, mis võtab umbes 5 kraadi jahedamaks ja vot see on eluuu. Palju krapsakam olek! Ma nüüd sean end mentaalselt veel kaheks tööpäevaks, enne kui puhata saab, ehk siis hakata pakkima ja asju ära viskama. yes