Tänane päev ei alanud üldse palju tõotavalt. Nagu üldse kohe. Eile tegime algust oma alko nädalaga ja hommikul pidin ma karmi teed pidi aru saama, kui halb idee see meil oli. Ma jõin vaid veidike veini. Okei magada sain 5 tundi, mis ise enesest peaks olema üle elatav aga no see tööpäevvvvv. Täielik piin. Siis ma tegelt avastasin, et minu õnneks olid inimesed täna täiega toredad ja mul jagus rohkem kannatust, kui tavaliselt. Arvatavasti vihahoog oleks mulle vist rohkem viga teinud, kui lihtsalt õlgade kehhitamine. Või silmade pööritamine. Igal juhul, mu latte art oli ka viimase peal täna kuidagi. Nagu meil on tavaks kiita, mitte iseennast vaid, et ooh the crema is reeeaallly good today. Ju siis oli täna ka. Siin on pilt (ma ju ei uhkusta väga tihti)
Pärast igat lattet oli kohe tuju parem, aga see närbus ruttu, kui ma inimestega silmsidet olin sunnitud tekitama ning nendega rääkima. Ja nii ma seal tundide viisi unistasin subwayst. Vahepeal tulid külla James ja Daniel, keda pole pool elu näinud. Nii et hea meel oli nendega ka paar sõna vahetada. Lõpuks sain oma subway, kodus avastasin, et ma olen nii kaua valesti mäletanud, mida ma sealt alati võtan, nii et ühesõnaga ma ostsin vale sub'i. A kuna ma nälgisin terve päeva, siis see oli ikkagi ülinämm. Ja siis astus uksest sisse Aleksandra, kes küsis, et ega mul nõusid pole, mida pesta. Ja siis ta mainis, et mulle on köögis pakk mu õe poolt. Ise mõtlesin, et aaaa Karin ikkagi küsis asja pärast mu aadressi. Kuna täna pole just maailma ideaalseim päev, et kannatust varuda, et mingi pakk lahti saada, siis olin ma üsna kärsitu. Lõpuks jõudsin kaardini, kus oli kirjas, et "loodame, et pakid kummikud Londonisse kaasa. Emme ja Karin." JA SIIS seal oli veel mingi järjekordne volditud paber, mis ainult juhtub olema ROCKWERCHTERI PILET. nagu say whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat. Ma ei osanud isegi reageerida, sest ma olen lihtsalt nii väsinud. Aga nagu jeeeee me ikkagi lähme. See on nende poolt mu lõpu kink või nii. Minu meelest iga üks peaks seda linki tšekkima http://www.rockwerchter.be/en/line-up/overview/thursday ning järelemõeldes patja natuke nutma, kes sinna ei lähe. See on lihtsalt liiga hea et olla tõsiii.
Nii, et nüüd ongi selline plaan, et peale lõpetamist lähen kõigiga koos tagasi Londonisse, tšillin seal paar päeva ning siis bussiga Belgiasse. Niceee. Rääkides tõsisemal teemal, siis lõputöö peaaegu valmis. Eile sain vastukaja oma juhendajalt, kes oli väga impressed. Esimese asjana ta küll küsis, et mitu käänet eesti keeles on. Vastuse peale oli tal kohe selgem pilt mu grammatika vigadest. Muidugi inglise keeles minu jaoks ei eksisteeri ühtegi koma. Ta küll andis mini grammatika tunni mulle, kuid ega ma reegleid ei tea. Vähemasti, see tekst, mis tema käest läbi käis on ok. Eks ülejäänu üritan samaväärselt valmis teha. Ja siis on kõik! Ja siis on raudselt probleemiks see, et liiga palju vaba aega. Heh, a no eks näis. Saab palju grillimas käia!
Pärast igat lattet oli kohe tuju parem, aga see närbus ruttu, kui ma inimestega silmsidet olin sunnitud tekitama ning nendega rääkima. Ja nii ma seal tundide viisi unistasin subwayst. Vahepeal tulid külla James ja Daniel, keda pole pool elu näinud. Nii et hea meel oli nendega ka paar sõna vahetada. Lõpuks sain oma subway, kodus avastasin, et ma olen nii kaua valesti mäletanud, mida ma sealt alati võtan, nii et ühesõnaga ma ostsin vale sub'i. A kuna ma nälgisin terve päeva, siis see oli ikkagi ülinämm. Ja siis astus uksest sisse Aleksandra, kes küsis, et ega mul nõusid pole, mida pesta. Ja siis ta mainis, et mulle on köögis pakk mu õe poolt. Ise mõtlesin, et aaaa Karin ikkagi küsis asja pärast mu aadressi. Kuna täna pole just maailma ideaalseim päev, et kannatust varuda, et mingi pakk lahti saada, siis olin ma üsna kärsitu. Lõpuks jõudsin kaardini, kus oli kirjas, et "loodame, et pakid kummikud Londonisse kaasa. Emme ja Karin." JA SIIS seal oli veel mingi järjekordne volditud paber, mis ainult juhtub olema ROCKWERCHTERI PILET. nagu say whaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaat. Ma ei osanud isegi reageerida, sest ma olen lihtsalt nii väsinud. Aga nagu jeeeee me ikkagi lähme. See on nende poolt mu lõpu kink või nii. Minu meelest iga üks peaks seda linki tšekkima http://www.rockwerchter.be/en/line-up/overview/thursday ning järelemõeldes patja natuke nutma, kes sinna ei lähe. See on lihtsalt liiga hea et olla tõsiii. 
Nii, et nüüd ongi selline plaan, et peale lõpetamist lähen kõigiga koos tagasi Londonisse, tšillin seal paar päeva ning siis bussiga Belgiasse. Niceee. Rääkides tõsisemal teemal, siis lõputöö peaaegu valmis. Eile sain vastukaja oma juhendajalt, kes oli väga impressed. Esimese asjana ta küll küsis, et mitu käänet eesti keeles on. Vastuse peale oli tal kohe selgem pilt mu grammatika vigadest. Muidugi inglise keeles minu jaoks ei eksisteeri ühtegi koma. Ta küll andis mini grammatika tunni mulle, kuid ega ma reegleid ei tea. Vähemasti, see tekst, mis tema käest läbi käis on ok. Eks ülejäänu üritan samaväärselt valmis teha. Ja siis on kõik! Ja siis on raudselt probleemiks see, et liiga palju vaba aega. Heh, a no eks näis. Saab palju grillimas käia!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar