what makes my day

esiteks teisipäeval, kui Kariniga mu kohvikust koju kõndisime, olid tänavad kiltides mehi täis jalgpalli pärast ma eeldan. Kõik nägid suhteliselt joobes välja eriti see üks, kes oli mingi suvaliselt ratturilt küüti saanud. Nii nad siis tõmbusid autotee serva väheke ja see šotlane kalpsas ratta pealt maha ning hakkas meie käest teed küsima. Esiteks tegi ta kindlaks, kas me ikka tast aru saame. Jaatava vastuse peale seletas ta ära, kuidas ta 10 pubis käinud juba oli (kell oli pool 5) ning oma koti ära kaotas nii et tal isegi hotelli brongeeringut polnud. Eino muidugi suurim probleem oli tal see, et ta kandis juba järgmise päeva särki ning ega ei kõlba ju ometi kaks päeva järjst sama särki kanda. Selgus, et ta ei mäleta üldse mis pubides ta käinud on ja siis...poole ta lause pealt tuli mingi ehtne turist Hindu moodi tüüp ta juurde ning hakkas teed küsima. Ise mõtlesin, et how does this make sense, aga ta küsis väga siira näoga hoopis "excuse me....I'm looking for ee..lochness monster?" Issand ma ei teadnud kas oleks ikka viisakas kõva häälega naerma pursata, igal juhul King's Crossi poole see tüüp tuterdas autode vahelt üle suure ristmiku. Mul oli kohe rõõm taas šotlasega kokku puutuda, oeh. teiseks tahaks mainida erinevalt pangainimestega telefoni teel kõnelemisest on politsei onud ja tädid täitsa toredad. Üks onu täna oli eriti tore-ta oli eile voice maili jätnud, et ma pangast täpsemaid detaile hangiks, mida ma ka tegin ning täna ta helistas jälle. Sjuuke tore ja professionaalne härra tundus, selle ajani kui ma 1 sekundi jooksul ei saanud emaili ära saadetud. Selle peale ütles ta BE QUICK BE QUICK nagu mingis ajurünnakus oleksin osalenud. Kuna me jamasime nende emailidega nii kaua, hakkas ta küsima et oo kust pärit olen. Küsisin, et ega ta juhuslikult šotlane pole (aksendi järgi), a iirlane hoopis ja siis selgus, et ta käis Dundee ülikoolis ja isegi eeldas, et ma Stirlingus õppisin. Nii et veider, et ta sellist meelitavat huvi tundis aga nojah, miks ka mitte. Mul oli igal juhul väga lõbus!